Rütm: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
32. rida:
* [[Luuletus]]ed on traditsiooniliselt kirjutatud jambilises pentameetris, mis kõlab nõnda: ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM. Muidugi on palju teisi värsimõõte, milles kirjutada, ja tänapäeval ei kirjuta luuletajad üldsegi vormikohases värsimõõdus. Kuid jambides kirjutatud [[luuletus]]e lugemine pakub mingit loomupärast [[rahuldus]]t. Kõigepealt tavatseme me jambi rütmis liikuda; see on sundimatu [[jalutuskäik|jalutuskäigu]] rütm. Kuid see lukustab ka [[südamelöögid]] [[sõna]]de puuri ja meie, kes me reageerime nii tundlikult südame häältele, loeme luuletust, ning meie enda [[pulss]] on otsekui vaikne [[metronoom]]. (lk 210)
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005
* [[Armastus|Armastatud]] [[naised]] liiguvad, tantsivad lakkamatult. Meie tantsime ja [[mehed]] järgnevad meile [[hullumeelsus]]e ja [[surm]]a piirile, kuid mis saab meist, tantsijatest? Kui [[tants]] lõpeb, seisame jälle, [[kannad]] maas, uuesti kannad maas, [[segadus]]es ja haiget saanud. Meie reisi katva kuldse [[kangas|kanga]] all on [[liha]], ja see liha valutab. Mehi ei huvita [[keha]], mis [[valu]] tunneb, neid huvitab tantsiva naise keha rütm, sellise naise keha, kes ei suuda tantsus peatuda. (lk 35)
** [[Joyce Carol Oates]], "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 27-49
[[Kategooria:Teemad]]
| |||