Kaotus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
21. rida:
* Ma ei saa liigutada, [[mõtlemine]] peatub. Kas see on [[mees]], keda ma suudlesin, või keegi teine? Mind haarab mingi tige kaotusetunne. Miks peaksin mina kõik kaotama? Kõik? Kas see on seesama mees ja kas ta mäletab mind? Mu [[süda]] häirib mind, see on narrus; siin ma istun, puuderdatud ja kena, õnnelikult abiellunud, rase, igati kindlustatud tüdruk. Mu [[abikaasa]] istub mu kõrval, ta armastab mind ikka veel. Meie [[armastus]] kestab veel. Ühel päeval lahtub see nagu minu vanemate armastuski, kuid mind ei üllata miski, sest olen kõik teada saanud. (lk 89)
** [[Joyce Carol Oates]], "Neli suve", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 72-90
* ''Ajal enne'' oli kõik selge ja muretu ning lõhnas sissemääritud naha ja 4711 järele. Täiskasvanuna oli ta selle [[parfüüm]]i juhuslikult PUB-i pudelite reas avastanud, ja lõhnaaisting pani ta peaaegu purju. Algul keeras ta sageli pühalike [[rituaal]]ide saatel korgi maha ning lubas endal ajas rännata. Kui ta silmad kinni pani, võis ta peaaegu kuulda hääli Faktorigatani köögist ja raadiot, mis ülakorrusel Gustavssonide juures lõugas. See [[lõhn]] oli olnud tema salajane [[ajamasin]], ja mõnda aega oli [[igatsus]]t olnud kergem taluda.
:Kuid paistis, et pudeli maagiline sisu ei ole igavene. Iga korraga muutus [[aisting]] nõrgemaks ja kadus lõpuks täielikult. Lõhn oli kodunenud ''Ajas pärast''. Kui ta adus, et on kaotanud oma maagilise sideme [[minevik]]uga, oli ta täielikult löödud, ja pettunult ning tohutu kahjutunde ja kurbusega viskas ta pudeli prügikasti.
:Veel üks samm eemale. (lk 20)
* Teda ennast võis tabada kaotusehirm, kui linnas mõni [[maja]] maha lammutati. Palju aastaid seintes olnud mälestuste kaotus oli peaaegu isiklik. Vanade hoonete ja piirkondade - kus tundmatud inimesed olid elanud oma elu ja unistanud oma unistusi ning jätnud sinna <!--//-->oma jäljed - hävitamine oli tema jaoks otsekui ühe osa ajaloo hävitamine. Justkui oleks nende elu olnud täiesti mõttetu, kuna pärast neid võidi nende jäljed nii enesestmõistetavalt hävitada. Kõik need, kellel polnud õnnestunud ennast mõne fantastilise raamatu kirjutamise või järeltulevate põlvede jaoks millegi revolutsioonilise leiutamisega surematuks muuta. Mis õigusega hävitati kogu nende [[elutöö]], kes olid elanud oma elu vaikselt ega saanud oodata, et neile [[mälestustahvel]] pannakse? Otsekui poleks nad kunagi mingit rolli mänginud. Võib-olla veetis just selles majas keegi oma elu kõige õnnelikuma [[hetk]]e. Võib-olla on see [[tunne]] seintes alles nagu [[sõnum]] neile, kes tulevad pärast? Ehk võiks see neile midagi õpetada? (lk 22-23)
** [[Karin Alvtegen]], "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004
| |||