Roos: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Märgis: Täpsustuslehekülgede lingid
137. rida:
 
<poem>
Sa ära enam kurda tehtud pattu[[patt]]u:
roos torgib, [[muda]] leidub lättevees
ning [[vari|varjuga]] eks kuu ja päevgi kattu
ja [[tõuk]] või olla värskel pungal[[pung]]al sees.
</poem>
* [[William Shakespeare]], XXXV sonett. Tõlkinud Harald Rajamets. - William Shakespeare, "Sonetid". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 41
146. rida:
 
<poem>
Oo, kuidas [[ilu]] ilusam näib veel,
kui [[truudus]] sulnilt ehtimas on seda!
Roos kaunis välja näeb, ent meie meel
ta lõhna[[lõhn]]a pärast kaunimaks peab teda.
Ka orjavitsa[[orjavits]]a õitel on ju puna
niisama õrn kui roosi lõhnav lõõsk,
tal [[okkad]] on, ta õõtsub vallatuna,
kui õisi paitab suve hingus rõõsk.
Ent väike on meil välimusest[[välimus]]est rõõm,
kui [[lill]] meid hõrgu hõnguga ei hurma,
ta närtsib unustuses[[unustus]]es. Roosi lõõm
saab aga lõhnaks pärast õite surma.
</poem>
* [[William Shakespeare]], LIV sonett. Tõlkinud Harald Rajamets. - William Shakespeare, "Sonetid". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 61
 
 
 
<poem>
Oo Roos, oled [[haigus|haige]].
See [[uss]], kelle kulgu
öös keegi ei märka
kesk vihuriulgu,
on leidnud su sängi[[säng]]i
purpurpunase hurma
ja ta [[armastus]] sünge
toob sinule surma[[surm]]a.
</poem>
* [[William Blake]], "Haige roos". Tõlkinud [[Märt Väljataga]], Vikerkaar 7/8 4004, lk 10
 
 
 
<poem>
Kui ma alles noorel eal
mööda metsi[[mets]]i suisa peal
lilli käisin otsimas,
ei mul olnud iial mahti
189. rida ⟶ 187. rida:
Hiljem mõni silmapilk
tunnistas vast veretilk
kriimustatud sõrme[[sõrm]]e viga!
[[Mälestus]]e [[arm]]iga
Mälestuse armiga
jooksin koju rõõmuga:
Andku taevas, et mul iga
200. rida ⟶ 198. rida:
 
<poem>
Käes [[käsi]] samu teesid ikka käinud
me aias oleme keskpäevil[[keskpäev]]il neil,
kus roosid valged[[valge]]d hõõgel õitsma läinud
ja lõhnad raskeks keetnud päikseleil.
</poem>
210. rida ⟶ 208. rida:
<poem>
Kui suvehommikul me läve ees
kesk niiskeid [[Peenar|peenraid]] suur ja särav roos
üksteise järel õiepungad paotab,
ja päeva esimeses tuulehoos
seal lehekuurmelt langeb kastetilk
ning [[liblikas|liblik]] valged tiivad lennuks laotab,
siis on kui tabaks vilkalt heidet pilk
meelõhnalise puhmastiku sees
su käte julget viibet.
Tõstan pea
ja mõtlen: Päevale[[Päev]]ale saab kaunis [[algus]].
Ring-ringilt avardub ja kasvab [[valgus]]
kui hea!
</poem>
228. rida ⟶ 226. rida:
<poem>
Ei, roosid mind enam ei lohuta,
see kõik on puhas [[pettus]].
Tõtt öelda, mind isegi kohutab
rooside [[südametus]].
 
Kuum-kirglikult liiga nad [[Õitseng|õitsevad]]
ja mööduvad liiga ruttu.
Kõik minu [[unenägu|uned]]
ja kõik minu ihad[[iha]]d
suubuvad tõusvasse [[udu|uttu]].
</poem>
* [[Kersti Merilaas]], "Varesed" 2 kogus "Antud ja võetud" (1981), lk 35
242. rida ⟶ 240. rida:
 
<poem>
[[Sund]], mis rohelist [[süütenöör]]i mööda kihutab [[õis|õieks]],
kihutab taga mu roheluspõlve; mis lõhkab puude[[puu]]de
juured[[juur]]ed,
hävitab minu.
Ja mina olen [[tumm]] ega saa ütelda kipras roosile,
et minugi noorust[[noorus]]t kõverdab seesama pakane [[palavik]].
</poem>
* [[Dylan Thomas]], "Sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks". Tõlkinud [[Paul-Eerik Rummo]], rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 126
253. rida ⟶ 251. rida:
 
<poem>
Ma tean nüüd, et pärast me tantse[[tants]]e ja käike,
meid lunastab valge ja punane roos,
et [[taevas]] on ligi, me taevas on väike —
nagu [[haldjad]] on muinasloos.
</poem>
* [[Rein Sepp]], "... Vaikselt ja kiretult sügavas lumes", ''cit. via'' "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2353
 
 
 
<poem>
Roos pudeneb kui sajaks [[lumi|lund]]
mu rüppe, kes ma sama kaduv.
Peod, helbeid täis, veel õnnest[[õnn]]est põlevad
just nagu näeksin üha und.
 
271. rida ⟶ 268. rida:
</poem>
* [[Minni Nurme]], "Roos" (1958). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 709
 
 
 
<poem>
Üht roosi ma näitusel[[näitus]]el nägin,
teist usku[[usk]]u see pööras mind -
ta tuksles kui punane [[süda]]
ja kindlasti oli tal [[hing]].
 
Ma olin vist [[lapselikkus|lapselik]] lausa.
 
Hing habras ja hellasti hoitud
kui hubisev [[küünlaleek]] peos.
Küll südamevärinaid maksab,
kuldköiteid maksab see [[teos]]!
 
See roos mul meelest ei lähe.
</poem>
* [[Debora Vaarandi]], "See hommik on aedniku päralt". Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 671-672
 
 
 
304. rida ⟶ 299. rida:
<poem>
miski puudu jääb puudu jääb alati
vaateakendel[[vaateaken]]del portselanpoosid
kelle [[kurbus]] küll kelladeks valati
kelle külmusest[[külm]]usest jäätusid roosid
roosid lumiste akende ruutudes
läbi õhtute sulgpehme saju
miski puudu jääb teineteist puutudes
läbi teadvusetaguse [[taju]]
</poem>
* [[Doris Kareva]], "Miski jääb lõpuni puudu" kogus "Päevapildid" (1978)
317. rida ⟶ 312. rida:
 
<poem>
Tunnen mõõka[[mõõk]]a, mis ei mõrva,
mille löök peab [[kosmos]]t koos.
Tema [[teravus]] meid kaitseb,
tema [[serv]] on see, kus õitseb
puutumatu, muutumatu
ainsa [[vabadus]]e roos.
</poem>
* [[Paul-Eerik Rummo]], "* Mõtled elu saladusest". Looming 1995 nr 7, lk 869
 
 
 
<poem>
Täna jõudis kohale talve[[talv]]e [[eelsalk]] -
[[Põhjala]] jäine hõng.
Tõi kaasa klaasist kirstukesed[[kirst]]ukesed
viimseile roosidele.
</poem>
338. rida ⟶ 332. rida:
 
<poem>
[[Arkaadia]], nii [[punane]] on roos.
Ja nõnda labane ta lihtne [[nimi]].
Nad ometigi ilusad[[ilu]]sad on koos.
Arkaadia, nii punane on roos.
 
[[Vein]] vindub vaadis, [[mülgas]] mulksub soos[[soo]]s,
[[kulm]] kerkib, pime [[kirves]] leiab [[kivi]],
Arkaadia! Nii [[Labasus|labane]] on roos
ja nõnda punane ta purjus nimi.
</poem>
* [[Karl Martin Sinijärv]], (1999), kogus "Krümitor0671" (2011), lk 39
 
 
<poem>
Kes [[aed|aias]], kes aias?
[[Mesilane]] aias.
Mis [[nimi]], mis nimi?
(Ringi sees olija) tema nimi.
Käi läbi, käi läbi,
käi läbi roosipõõsaste
ja otsi kohta, kust sa saad
ja lükka teine sisse.
</poem>
* Eesti ringmäng [https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/6309 "Kes aias"], Rahvaluulearhiiv
 
==Allikata==