Roos: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Märgis: Täpsustuslehekülgede lingid |
||
137. rida:
<poem>
Sa ära enam kurda tehtud
roos torgib, [[muda]] leidub lättevees
ning [[vari|varjuga]] eks kuu ja päevgi kattu
ja [[tõuk]] või olla värskel
</poem>
* [[William Shakespeare]], XXXV sonett. Tõlkinud Harald Rajamets. - William Shakespeare, "Sonetid". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 41
146. rida:
<poem>
Oo, kuidas [[ilu]] ilusam näib veel,
kui [[truudus]] sulnilt ehtimas on seda!
Roos kaunis välja näeb, ent meie meel
ta
Ka
niisama õrn kui roosi lõhnav lõõsk,
tal [[okkad]] on, ta õõtsub vallatuna,
kui õisi paitab suve hingus rõõsk.
Ent väike on meil
kui [[lill]] meid hõrgu hõnguga ei hurma,
ta närtsib
saab aga lõhnaks pärast õite surma.
</poem>
* [[William Shakespeare]], LIV sonett. Tõlkinud Harald Rajamets. - William Shakespeare, "Sonetid". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 61
<poem>
Oo Roos, oled [[haigus|haige]].
See [[uss]], kelle kulgu
öös keegi ei märka
kesk vihuriulgu,
on leidnud su
purpurpunase hurma
ja ta [[armastus]] sünge
toob sinule
</poem>
* [[William Blake]], "Haige roos". Tõlkinud [[Märt Väljataga]], Vikerkaar 7/8 4004, lk 10
<poem>
Kui ma alles noorel eal
mööda
lilli käisin otsimas,
ei mul olnud iial mahti
189. rida ⟶ 187. rida:
Hiljem mõni silmapilk
tunnistas vast veretilk
kriimustatud
[[Mälestus]]e [[arm]]iga
jooksin koju rõõmuga:
Andku taevas, et mul iga
200. rida ⟶ 198. rida:
<poem>
Käes [[käsi]] samu teesid ikka käinud
me aias oleme
kus roosid
ja lõhnad raskeks keetnud päikseleil.
</poem>
210. rida ⟶ 208. rida:
<poem>
Kui suvehommikul me läve ees
kesk niiskeid [[Peenar|peenraid]] suur ja särav roos
üksteise järel õiepungad paotab,
ja päeva esimeses tuulehoos
seal lehekuurmelt langeb kastetilk
ning [[liblikas|liblik]] valged tiivad lennuks laotab,
siis on kui tabaks vilkalt heidet pilk
meelõhnalise puhmastiku sees
su käte julget viibet.
Tõstan pea
ja mõtlen:
Ring-ringilt avardub ja kasvab [[valgus]] —
kui hea!
</poem>
228. rida ⟶ 226. rida:
<poem>
Ei, roosid mind enam ei lohuta,
see kõik on puhas [[pettus]].
Tõtt öelda, mind isegi kohutab
rooside [[südametus]].
Kuum-kirglikult liiga nad [[Õitseng|õitsevad]]
ja mööduvad liiga ruttu.
Kõik minu [[unenägu|uned]]
ja kõik minu
suubuvad tõusvasse [[udu|uttu]].
</poem>
* [[Kersti Merilaas]], "Varesed" 2 kogus "Antud ja võetud" (1981), lk 35
242. rida ⟶ 240. rida:
<poem>
[[Sund]], mis rohelist [[süütenöör]]i mööda kihutab [[õis|õieks]],
kihutab taga mu roheluspõlve; mis lõhkab
hävitab minu.
Ja mina olen [[tumm]] ega saa ütelda kipras roosile,
et minugi
</poem>
* [[Dylan Thomas]], "Sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks". Tõlkinud [[Paul-Eerik Rummo]], rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 126
253. rida ⟶ 251. rida:
<poem>
Ma tean nüüd, et pärast me
meid lunastab valge ja punane roos,
et [[taevas]] on ligi, me taevas on väike —
nagu [[haldjad]] on muinasloos.
</poem>
* [[Rein Sepp]], "... Vaikselt ja kiretult sügavas lumes", ''cit. via'' "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2353
<poem>
Roos pudeneb kui sajaks [[lumi|lund]]
mu rüppe, kes ma sama kaduv.
Peod, helbeid täis, veel
just nagu näeksin üha und.
271. rida ⟶ 268. rida:
</poem>
* [[Minni Nurme]], "Roos" (1958). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 709
<poem>
Üht roosi ma
teist
ta tuksles kui punane [[süda]]
ja kindlasti oli tal [[hing]].
Ma olin vist [[lapselikkus|lapselik]] lausa.
Hing habras ja hellasti hoitud
kui hubisev [[küünlaleek]] peos.
Küll südamevärinaid maksab,
kuldköiteid maksab see [[teos]]!
See roos mul meelest ei lähe.
</poem>
* [[Debora Vaarandi]], "See hommik on aedniku päralt". Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 671-672
304. rida ⟶ 299. rida:
<poem>
miski puudu jääb puudu jääb alati
kelle [[kurbus]] küll kelladeks valati
kelle
roosid lumiste akende ruutudes
läbi õhtute sulgpehme saju
miski puudu jääb teineteist puutudes
läbi teadvusetaguse [[taju]]
</poem>
* [[Doris Kareva]], "Miski jääb lõpuni puudu" kogus "Päevapildid" (1978)
317. rida ⟶ 312. rida:
<poem>
Tunnen
mille löök peab [[kosmos]]t koos.
Tema [[teravus]] meid kaitseb,
tema [[serv]] on see, kus õitseb
puutumatu, muutumatu
ainsa [[vabadus]]e roos.
</poem>
* [[Paul-Eerik Rummo]], "* Mõtled elu saladusest". Looming 1995 nr 7, lk 869
<poem>
Täna jõudis kohale
[[Põhjala]] jäine hõng.
Tõi kaasa klaasist
viimseile roosidele.
</poem>
338. rida ⟶ 332. rida:
<poem>
[[Arkaadia]], nii [[punane]] on roos.
Ja nõnda labane ta lihtne [[nimi]].
Nad ometigi
Arkaadia, nii punane on roos.
[[Vein]] vindub vaadis, [[mülgas]] mulksub
[[kulm]] kerkib, pime [[kirves]] leiab [[kivi]],
Arkaadia! Nii [[Labasus|labane]] on roos
ja nõnda punane ta purjus nimi.
</poem>
* [[Karl Martin Sinijärv]], (1999), kogus "Krümitor0671" (2011), lk 39
<poem>
Kes [[aed|aias]], kes aias?
[[Mesilane]] aias.
Mis [[nimi]], mis nimi?
(Ringi sees olija) tema nimi.
Käi läbi, käi läbi,
käi läbi roosipõõsaste
ja otsi kohta, kust sa saad
ja lükka teine sisse.
</poem>
* Eesti ringmäng [https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/6309 "Kes aias"], Rahvaluulearhiiv
==Allikata==
|