Kosk: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ' ==Luule== <poem> Hoia, et su paat ei satuks üleinimlikku keerisesse, hulluse neeluhaudadesse — et su paat ei satuks kose hõiskavaisse voogudesse, need löövad t...' |
Resümee puudub |
||
1. rida:
==Proosa==
* Mõne [[hetk|silmapilgu]] laman arutult, aga siis virgun ja kohe tõttab [[aju|pääaju]] targutama: üle [[org|oru]] ei valendagi kosk, vaid sääl istub väsinult tukkuma jäänud [[vanaeit]], kes koonla tegemisel [[kalju]]le laotanud pehmeks soetud ja peos krussitud linapeod, mis [[valge]] kahlakana kaljuservalt alla ripnevad. Oota veidi, peagi ärkab eit [[uinak]]ust ja keerutab koonla valmis ning siis ei seleta [[silm]] enam muud kui kõrget kaljuseina ja pikki, kondiseid [[sõrm]]i, mis eietavad peent [[lõng]]a. Aga kui linad on halvad või halvasti soetud, takistab mõni [[takud|takutomp]] lõnga peeneks sirutamist ning siis katkeb ta ja vurav värten jääb seisma.
** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/Varjundid "Varjundid"]], 21. mail
* "Noh, ja mistarvis seda kõike tehakse?"
:Kõneleja ohkas sügavasti ja rõõmsalt, ta hääl muutus leebeks ja härdaks, hakkas hämaruses otsekui sädelema; küllap vist kirgastusid sel kombel muinasjutuvestjate hääled, kui nende jutujärg jõudis sinnamaani, kus toimus needuse alt vabanemine.
:"Äh, poiss, oled ikka loll! Mistarvis? Eks sinna ju tule [[kosk]]! Saad aru, hirmus päratu suur kosk. Ja sellel kosel on niisugune metsik jõud, et temast tekib [[valgus]]. Nagu jumalast. Seda nimetatakse Volhovstroiks, pea meeles, kulla sõber — Volhovstroi."
:"Tuleb seda palju, sedasamast valgust?"
:"Oi, sa poiss! Sa veel küsid! Kogu Venemaa valab valgusega üle, viimse kui nurgani. Valge ja hele nagu päevavalgus. On üks sõna — teaduslik sõna, noh, lihtsalt e-lek-trivalgus... ega sina oska seda esialgu ikka välja öelda."
* [[Olga Bergholz]], "Päevased tähed", tlk [[Debora Vaarandi]], 1961, LR nr 7/8, lk 16
* Brasiilia koskede külastamise kirjutamata reegel on, et igast seltskonnast keegi sealt alla pudeneb. Mõnikord maksab kätte liigne uljus, teinekord õnnetu libastumine. Veekogus, mis koskedest alla kihutab, on olenevalt aastaajast erinev ning seetõttu on kivid ümaraks ja libedaks uhutud. Kohalikud poisid on selle enda kasuks tööle pannud ja vupsavad ülevalt alla nagu varateismelised aegade alguses kevadistel klassiekskursioonidel Pärnus Tervise Paradiisi liutorudes. Kõhuli, selili, osavamad sellid soodsamate olude korral koguni püsti seistes.
** [[Mae Lender]], "Minu Lõunamaa", 2022, lk 37
==Luule==
<poem>
Hoia, et su [[paat]] ei satuks üleinimlikku [[keeris]]esse,
| |||