Surnu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
1. rida:
==Proosa==
* "Kae, kus nüid oo kehvas osmikus õige peenikesi ja nettisi preilnasid," ütles Gröönrooska, neid tarbetult silmitsedes. "Aga ei ma saa teid kambri ka kutsu. Sääl sii Hilja nüid laudsil magab. Nii nigu ma öelsin, te tulite liiga hilja. Tüdruk suresi ju eila ööse, ikke selle tõve kätte. Vai mis tõbi sii tal änam oligi, ta oli nii viletsaks jäänd."▼
:"Ega jah," ütles Anja, korraks naise poole pöördudes.▼
:"Oi jah. Sai siit halvast ilmast ää. öelge seda Salmele. Ja Hännisele ka. Et nõnna sii õigus maa pääl oo. Et kui tõbi jätt, siis [[nälg]] võtab ikke. Punaseid kõngeb nigu loogu. Või mis punane nüid tema, viieteistkune tüdruk. Põlnd veel [[leer]]iski käind. Leeris," kordas ta kibedalt. "Vai mis säälgi, muudkui leierda noid usuasje. Põle meitel miskit jumalat." (lk 27)▼
* [Gröönrooska:] "Kas te tahate kadunukest näha? Ei, ei te taha ühti. Ma säädsin ta korda, pandsin talle isa valge särgi selga, [[sukk]]asi ainult ei mõist kusagilt võtta. Aga küll ta kõlbab ilma sukkadeta kah. Sedasi sii oli, sündis ja kasvas, nende seinte vahel elas ja oli oma aja, siis sures ää. Mis sa siin mõistad, ei miskit." (lk 28)▼
** [[Eeva Joenpelto]], "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981▼
* Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk [[põrmustumine|põrmustumise]], [[lahustumine|lahustumise]] ja [[mädanemine|mädanemise]] protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide [[algupära]] kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. [[Rämps]]us sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps [[ohutus|ohutu]]. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki [[prügimägi|prügimäele]]. Isegi maetud [[kuningas|kuningate]] [[luu]]d ei ärata erilist [[aukartus]]t ja mõte, et [[õhk]] on paks ammukadunud rahvaste koolnute [[tolm]]ust, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole [[eristus]]i, seal pole [[roojasus]]t.
** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015, lk 274-275▼
* [[Matus]]ed. Need olid kurvad. Väga kurvad. Ma ei tahaks nendest eriti meelsasti rääkida. Eret käis peale, et me Karoli ja Kareli ka sinna kaasa võtaksime. Minu arvates oli see loll tegu. Seda ma talle ka ütlesin, aga mu õde on [[põikpäisus|põikpäine]]. Ta pidas mulle pika kõne sellest, et meile kõigile on vajalik, et saaksime lahkunutega [[hüvastijätt|hüvasti jätta]] ja puha. Ei noh, kena küll. Aga mida kuradit sa jätad hüvasti näost valgete ja hingetute [[laip]]adega. Nemad ei ulata sulle ju kätt ega ütle, et "Sorry, me peame nüüd minema, oli kena elu meil koos ja puha". Nad ei tee midagi sellist. Ja ma ei tea isegi, kas nad olid näost valged või mitte. Ma ei tea, kas nende [[näod|näodki]] alles olid. [[Kirst]]e matustel ei avatud, nii et ma ei näinud oma ema, oma kallist venda Henrikut, Andrest ega vanaema mitte kunagi enam. Ja keegi ei kujuta ette, kui ütlemata palju see haiget tegi. (lk 25)▼
* Meil oli raske. Väga raske. Tavaliselt peaks nüüd järgnema lause - aga me saime sellest üle. Kuid me ei saanud ju. Me pole siiamaani saanud. Mitte keegi meist pole. Kuidas paganama moodi on üldse võimalik saada üle sellisest asjast? Sellisest kuradima vastikust ja mõttetust asjast. Ma lähen lolliks, kui ma sellele mõtlen. Me olime suures majas. Mina ja Eret ja Alex ja Karol ja Karel. Aga neli inimest olid kusagil kaugel. Surnuaial. [[Muld|Mulla]] sees. Vastiku niiske külma mulla sees, kus miljonid [[bakter]]id ja [[uss]]ikesed nende [[keha]]sid järasid. Ma <!--//-->tean küll, et need on ainult maised kestad ja puha. Olin [[kirikuõpetaja]]l seda asja endale päris põhjalikult [[Seletamine|seletada]] lasknud. Ta ütles, et nad kõik neljakesi on kenasti [[paradiis|taevas]] ja vaatavad sealt aeg-ajalt meie poole. Täpselt nii ta ütles. Ta andis [[ausõna]]! (lk 25-26)▼
** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005▼
* Jäin vanaemaga üksi. Algul mõtlesin pisut onu sõnade üle ja imestasin: miks [[kass]] läheks surnule kallale? See on ju vanaema, ja kass pole iialgi varem vanaemale kallale läinud. Kas sellepärast, et vanaema on surnud? Surnud? Mis see on? Ma vaatasin valge [[surilina|linaga]] kaetud kogu ja minus tekkis nagu [[kahtlus]] ja tõrksus. Kas see ikka tõesti on vanaema? See näis hulga pikemgi kui vanaema. Ja kuidas siis vanaema nüüd nii on?... Lina peal surnu rinna kohal oli must [[lauluraamat]]. Kaanel kuldne [[rist]]. Miks see raamat sinna pandi? Kas sellepärast, et vanaema on nüüd surnud? Surnud?? Mu südamesse tekkis senitundmatu [[ängistus]]. Astusin lamaja kõrvale ja kergitasin lina ta näolt. Ons see ikka tõesti vanaema? Olin ise pealt vaadanud, kui onunaine pani vanaemale selga mustad [[Kalev (riidesort)|kalev]]ist riided ja pähe pruuni kabimütsi ning selle üle sidus musta siid[[rätik]]u. Nii [[müts]] kui riided olid mulle väga tuttavad, vanaema aga nende sees näis väga võõrana.
** [[Alma Teder]], "Elu õpilane", 1. osa, 1995, lk 10▼
▲* Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk [[põrmustumine|põrmustumise]], [[lahustumine|lahustumise]] ja [[mädanemine|mädanemise]] protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide [[algupära]] kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. [[Rämps]]us sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps [[ohutus|ohutu]]. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki [[prügimägi|prügimäele]]. Isegi maetud [[kuningas|kuningate]] [[luu]]d ei ärata erilist [[aukartus]]t ja mõte, et [[õhk]] on paks ammukadunud rahvaste koolnute [[tolm]]ust, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole [[eristus]]i, seal pole [[roojasus]]t. (lk 274-275)
▲** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015
** [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020, lk 161▼
▲* [Yossarian:] Surnute jaoks ei ole vähimatki vahet, ''kes'' sõja võidab. (lk 161)
▲** [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020
▲* "Kae, kus nüid oo kehvas osmikus õige peenikesi ja nettisi preilnasid," ütles Gröönrooska, neid tarbetult silmitsedes. "Aga ei ma saa teid kambri ka kutsu. Sääl sii Hilja nüid laudsil magab. Nii nigu ma öelsin, te tulite liiga hilja. Tüdruk suresi ju eila ööse, ikke selle tõve kätte. Vai mis tõbi sii tal änam oligi, ta oli nii viletsaks jäänd."
▲:"Ega jah," ütles Anja, korraks naise poole pöördudes.
▲:"Oi jah. Sai siit halvast ilmast ää. öelge seda Salmele. Ja Hännisele ka. Et nõnna sii õigus maa pääl oo. Et kui tõbi jätt, siis [[nälg]] võtab ikke. Punaseid kõngeb nigu loogu. Või mis punane nüid tema, viieteistkune tüdruk. Põlnd veel [[leer]]iski käind. Leeris," kordas ta kibedalt. "Vai mis säälgi, muudkui leierda noid usuasje. Põle meitel miskit jumalat." (lk 27)
▲* [Gröönrooska:] "Kas te tahate kadunukest näha? Ei, ei te taha ühti. Ma säädsin ta korda, pandsin talle isa valge särgi selga, [[sukk]]asi ainult ei mõist kusagilt võtta. Aga küll ta kõlbab ilma sukkadeta kah. Sedasi sii oli, sündis ja kasvas, nende seinte vahel elas ja oli oma aja, siis sures ää. Mis sa siin mõistad, ei miskit." (lk 28)
▲** [[Eeva Joenpelto]], "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981
▲* Jäin vanaemaga üksi. Algul mõtlesin pisut onu sõnade üle ja imestasin: miks [[kass]] läheks surnule kallale? See on ju vanaema, ja kass pole iialgi varem vanaemale kallale läinud. Kas sellepärast, et vanaema on surnud? Surnud? Mis see on? Ma vaatasin valge [[surilina|linaga]] kaetud kogu ja minus tekkis nagu [[kahtlus]] ja tõrksus. Kas see ikka tõesti on vanaema? See näis hulga pikemgi kui vanaema. Ja kuidas siis vanaema nüüd nii on?... Lina peal surnu rinna kohal oli must [[lauluraamat]]. Kaanel kuldne [[rist]]. Miks see raamat sinna pandi? Kas sellepärast, et vanaema on nüüd surnud? Surnud?? Mu südamesse tekkis senitundmatu [[ängistus]]. Astusin lamaja kõrvale ja kergitasin lina ta näolt. Ons see ikka tõesti vanaema? Olin ise pealt vaadanud, kui onunaine pani vanaemale selga mustad [[Kalev (riidesort)|kalev]]ist riided ja pähe pruuni kabimütsi ning selle üle sidus musta siid[[rätik]]u. Nii [[müts]] kui riided olid mulle väga tuttavad, vanaema aga nende sees näis väga võõrana. (lk 10)
▲** [[Alma Teder]], "Elu õpilane", 1. osa, 1995
* Surnule pannakse laastud patja lootuses, et ta [[ebamugavus]]est loobuks surnud olemast.
** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 117▼
▲* Surnule pannakse laastud patja lootuses, et ta [[ebamugavus]]est loobuks surnud olemast. (lk 117)
▲* [[Matus]]ed. Need olid kurvad. Väga kurvad. Ma ei tahaks nendest eriti meelsasti rääkida. Eret käis peale, et me Karoli ja Kareli ka sinna kaasa võtaksime. Minu arvates oli see loll tegu. Seda ma talle ka ütlesin, aga mu õde on [[põikpäisus|põikpäine]]. Ta pidas mulle pika kõne sellest, et meile kõigile on vajalik, et saaksime lahkunutega [[hüvastijätt|hüvasti jätta]] ja puha. Ei noh, kena küll. Aga mida kuradit sa jätad hüvasti näost valgete ja hingetute [[laip]]adega. Nemad ei ulata sulle ju kätt ega ütle, et "Sorry, me peame nüüd minema, oli kena elu meil koos ja puha". Nad ei tee midagi sellist. Ja ma ei tea isegi, kas nad olid näost valged või mitte. Ma ei tea, kas nende [[näod|näodki]] alles olid. [[Kirst]]e matustel ei avatud, nii et ma ei näinud oma ema, oma kallist venda Henrikut, Andrest ega vanaema mitte kunagi enam. Ja keegi ei kujuta ette, kui ütlemata palju see haiget tegi. (lk 25)
▲** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989
▲* Meil oli raske. Väga raske. Tavaliselt peaks nüüd järgnema lause - aga me saime sellest üle. Kuid me ei saanud ju. Me pole siiamaani saanud. Mitte keegi meist pole. Kuidas paganama moodi on üldse võimalik saada üle sellisest asjast? Sellisest kuradima vastikust ja mõttetust asjast. Ma lähen lolliks, kui ma sellele mõtlen. Me olime suures majas. Mina ja Eret ja Alex ja Karol ja Karel. Aga neli inimest olid kusagil kaugel. Surnuaial. [[Muld|Mulla]] sees. Vastiku niiske külma mulla sees, kus miljonid [[bakter]]id ja [[uss]]ikesed nende [[keha]]sid järasid. Ma <!--//-->tean küll, et need on ainult maised kestad ja puha. Olin [[kirikuõpetaja]]l seda asja endale päris põhjalikult [[Seletamine|seletada]] lasknud. Ta ütles, et nad kõik neljakesi on kenasti [[paradiis|taevas]] ja vaatavad sealt aeg-ajalt meie poole. Täpselt nii ta ütles. Ta andis [[ausõna]]! (lk 25-26)
▲** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005
==Luule==
| |||