Surnu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
28. rida:
* Meil oli raske. Väga raske. Tavaliselt peaks nüüd järgnema lause - aga me saime sellest üle. Kuid me ei saanud ju. Me pole siiamaani saanud. Mitte keegi meist pole. Kuidas paganama moodi on üldse võimalik saada üle sellisest asjast? Sellisest kuradima vastikust ja mõttetust asjast. Ma lähen lolliks, kui ma sellele mõtlen. Me olime suures majas. Mina ja Eret ja Alex ja Karol ja Karel. Aga neli inimest olid kusagil kaugel. Surnuaial. [[Muld|Mulla]] sees. Vastiku niiske külma mulla sees, kus miljonid [[bakter]]id ja [[uss]]ikesed nende [[keha]]sid järasid. Ma <!--//-->tean küll, et need on ainult maised kestad ja puha. Olin [[kirikuõpetaja]]l seda asja endale päris põhjalikult [[Seletamine|seletada]] lasknud. Ta ütles, et nad kõik neljakesi on kenasti [[paradiis|taevas]] ja vaatavad sealt aeg-ajalt meie poole. Täpselt nii ta ütles. Ta andis [[ausõna]]! (lk 25-26)
** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005
* Blue heitis pilgu [[kell]]ale. Mõne minuti pärast üksteist. Vanades [[legend]]ides soovitati pidada kirikuvalvet [[kesköö]]l, aga surnud ei pidanud ajast kuigi hästi kinni, eriti siis, kui oli kuupaisteta öö. (lk 13)
* Igal aastal istus Maura kivimüüril, põlved kurgu alla tõmmatud, vaatas ainiti <!--//-->[[tühjus]]se ja loetles Bluele [[nimi|nimesid]]. Blue jaoks oli [[kirikuaed]] endiselt tühi, kuid Maura jaoks surnuid täis. Mitte äsja surnuid, vaid nende [[vaim]]e, kes järgneva kaheteistkümne kuu jooksul surema pidid. Bluele oli see alati tundunud just nagu vestlus, mille osapooltest ta kuuleb ainult üht. Mõnikord tundis ema vaimud ära, kuid sageli pidi ta ettepoole kummarduma ja nende nimesid küsima. Maura oli kunagi selgitanud, et kui Blued seal ei oleks, ei suudaks ta veenda neid endale vastama - surnud ei saa Maurat ilma Blue kohalolekuta näha. (lk 16-17)
** [[Maggie Stiefvater]], "Kaarnapoisid", tlk Evelin Schapel, 2013
==Luule==
| |||