Vastupanu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
==Proosa==
* Külasse ilmusid [[sakslased]] väga harva: siin polnud neil midagi teha, siin puudusid väljavaated moonamuretsemiseks, siin puudusid mugavustega [[elamu]]d, [[loss]]id või [[vannituba]]dega [[villa]]d. Külaelanikud võisid sakslasi näha ainult R... linnas, kuhu nad tahes-tahtmata pidid sõitma [[Ostlemine|sisseoste tegema]], [[turg|turule]] või [[komandantuur]]iga asju ajama... Oma külas võisid nad bošše [[vihkamine|vihata]] täiesti segamatult, alati valmis neile passiivset vastupanu osutama siis, kui nad võisid seda teha ilma [[hädaoht]]u sattumata, sest [[risk]]ida nad ei armastanud. Aga kui mõnda küla naist nähti koos fritsuga, siis langes ta otsekohe üksmeelse avaliku [[hukkamõist]]u alla ja [[boikott]] oli totaalne. Näiteks juhtus niisugune lugu ühe väikese farmi omaniku naisega: küree vihjas temale isegi oma [[jutlus]]es... Küla lapsed võtsid kõiges eeskuju täiskasvanuilt. Tavaliselt olid just lapsed need, kes sakslaste ilmumisel või lähenemisel jooksid teatega ühe maja ukse juurest teise juurde... Tänavad tühjenesid silmapilkselt rahvast ja saksa sõdurid või nende [[patrull]]id jalutasid otsekui läbi mahajäetud küla... Ent sagedamini ilmusid nad külla [[auto]]dega kihutades ja elanikud ei jõudnud õigeaegselt majadesse peituda. Sel koledal ajal luusisid nad ka mööda metsi, lapsed ei julgenud sinna sellepärast enam minna ja nii polnud vajadustki neile seda keelata: püha [[hirm]] ise sundis lapsi [[koduõu]]edesse jääma.
** [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 24-25▼
* Loomingu Raamatukogu oli vastupanu võimaluste piires, solidaarne sabotaaž süsteemi vastu, niipalju kui see võimalik oli. See oli igapäevane [[tsensuur]]i piiride järelekatsumine. Ja tuleb au anda vastutajaile, kes seda igapäevast Damoklese mõõka pea kohal kandsid. Sest kunagi ei võinud teada, milline on vahikoerte reaktsioon. Ja eriti tähendusrikas oli see, et täna oma [[mälestus]]i jaganud peatoimetajaist ei pidanud keegi häbenema.
** [[Mati Sirkel]], „Kultuur contra lollus”, Postimees 19. jaanuar 2007
* Haveli ja [[Milan Kundera|Kundera]] vaidluse võtmeküsimuseks oli [[vastupanu]] mõttekus tingimustes, kus vastane on oluliselt tugevam ning võib enam-vähem kindlalt ette näha, et vastupanu ei saavuta loodetud sihti. Kui Havel rõhutas [[kohustus]]t elada viisil, nagu inimeste vabadust rõhuvat režiimi ei oleks tegelikult olemaski (s.o elada tões), süüdistas Kundera Havelit moraalses [[ekshibitsionism]]is – soovis näida [[Kangelane|kangelasena]] olukorras, kus vastupanu (nt poliitiliste [[apellatsioon]]ide kaudu) ei vii soovitud eesmärgini, vaid toob protestija lähedastele kaasa veelgi suuremaid [[kannatused|kannatusi]].
** [[Maria Mälksoo]], [https://diplomaatia.ee/ida-euroopa-ideoloogi-lahkumine/ "Ida-Euroopa ideoloogi lahkumine"], Diplomaatia nr 101/102, veebruar 2012 (järelehüüe [[Václav Havel]]ile)
* Pildi[[maagia]]l on tohutu vägi ja suure väega kaasneb ka suur [[vastutus]]. Selle väe väärkasutust, n-ö [[must maagia|musta maagiat]] näeb näiteks [[reklaamitööstus]]es, mis on kasutanud seda ületarbiva [[ühiskond|ühiskonna]] loomiseks. Meie ümber käib pidev [[infosõda]] ning selle sõja tallermaaks on meie enese [[teadvus]]. [[Tänavakunst]] on teatavat sorti vastupanuvõitlus [[orjus|orjastatud]] teadvuse vabastamiseks.
** [[Edward von Lõngus]], intervjuu: Iiris Viirpalu, [https://edasi.org/46621/edward-von-longus-tanavakunst-on-parim-viis-oma-sonumi-levitamiseks/ "Edward von Lõngus: tänavakunst on parim viis oma sõnumi levitamiseks"]. Intervjuu Edward von Lõngusega. Edasi, 22. aprill 2020
9. rida ⟶ 22. rida:
▲* Külasse ilmusid [[sakslased]] väga harva: siin polnud neil midagi teha, siin puudusid väljavaated moonamuretsemiseks, siin puudusid mugavustega [[elamu]]d, [[loss]]id või [[vannituba]]dega [[villa]]d. Külaelanikud võisid sakslasi näha ainult R... linnas, kuhu nad tahes-tahtmata pidid sõitma [[Ostlemine|sisseoste tegema]], [[turg|turule]] või [[komandantuur]]iga asju ajama... Oma külas võisid nad bošše [[vihkamine|vihata]] täiesti segamatult, alati valmis neile passiivset vastupanu osutama siis, kui nad võisid seda teha ilma [[hädaoht]]u sattumata, sest [[risk]]ida nad ei armastanud. Aga kui mõnda küla naist nähti koos fritsuga, siis langes ta otsekohe üksmeelse avaliku [[hukkamõist]]u alla ja [[boikott]] oli totaalne. Näiteks juhtus niisugune lugu ühe väikese farmi omaniku naisega: küree vihjas temale isegi oma [[jutlus]]es... Küla lapsed võtsid kõiges eeskuju täiskasvanuilt. Tavaliselt olid just lapsed need, kes sakslaste ilmumisel või lähenemisel jooksid teatega ühe maja ukse juurest teise juurde... Tänavad tühjenesid silmapilkselt rahvast ja saksa sõdurid või nende [[patrull]]id jalutasid otsekui läbi mahajäetud küla... Ent sagedamini ilmusid nad külla [[auto]]dega kihutades ja elanikud ei jõudnud õigeaegselt majadesse peituda. Sel koledal ajal luusisid nad ka mööda metsi, lapsed ei julgenud sinna sellepärast enam minna ja nii polnud vajadustki neile seda keelata: püha [[hirm]] ise sundis lapsi [[koduõu]]edesse jääma. (lk 24-25)
▲** [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
| |||