Patriarhaalse ideoloogia üheks tunnusjooneks peetakse essentsialistlikku mõtteviisi, mis lähtub veendumusest, et objekti karakteristikud on kaasasündinud, objektile üldiseloomulikud ja et näiteks kõik maailma naised on seetõttu viidavad ühe nimetaja alla. Naiste puhul tuletatakse need piirjooned tihtipeale naiste bioloogiast. Vahel ongi essentsialistlikku mõtteviisi nimetatud ka bioloogiliseks determinismiks. (lk 109)
Jutustaja ja meestegelase vaatepunkt on küllalt lähedased. Mõlemad rõhutavad naise erinevust mehest, taastoodavad põliseid tähendushierarhiaid, kus mõistus, aktiivsus, iseseisvus positiivsete mehelike omadustena domineerivad naiseliku emotsiooni, passiivsuse ja iseseisvusetuse üle. Niipea kui naiselikud tunnused ilmnevad mehel, nagu näiteks Köögertali-muti lemmiklaulja Rönee puhul, või ka vastupidi, muutub see tegelane naeruväärseks. Essentsialism toodab identiteete, mida ei saa ise valida. (lk 113)
Patriarhaalse uskumustesüsteemi omandab inimene varases nooruses ja seetõttu näivad paljud selle klišeed - antud juhul tüdrukute suur poistehimu ja lobisemisisu - iseenesestmõistetavalt, loomulikuna naise olemuse juurde kuuluvat. Nii Karini kui ka mitme teise naistegelase iseloomustamisel rakendatakse samasuguseid essentsialistlikke arusaamu. (lk 116
Võib väita, et kui Tammsaare romaan ühelt poolt toetab vanu patriarhaalseid hierarhiaid ja vastandusi, siis teisalt aitab see tahes-tahtmata kaasa ka nende paljastamisele, vihjab essentsialismist kantud mõtteviisi ohtlikkusele, mis teeb naisest üksnes mehe "mina" pikenduse, vastutusvõimeni lapse. Karini representatsioon peidab endas märkimisväärset vastuolu. Ühelt poolt kujutatakse teda äärmiselt sõltuva, allaheitliku, ebaloogilise ja irratsionaalsena ning teisalt osutub ta aktiivseks subjektiks, patriarhaalse väärtussüsteemi läbinägelikuks analüüsijaks - ehkki ise neid väärtusi jaatades. Naeruvääristatakse aga just seda poolt Karinis, mis näitab teda sõltumatu ja aktiivse subjektina, sest naise emantsipatsioon ohustab mehe positsiooni, tema seksuaalsus mõjub hirmuäratavana. (lk 120-121)
Palju kergem on kultuuristereotüüpe siis analüüsida, kui nad on juba oma tähenduse ammendanud.
Võimalik, et ka siin vaadeldud stereotüübid pole Eestis enam nii aktuaalsed. Aga kuigi jäägitu usk patriarhäälsetesse müütidesse vähehaaval taandub, jäävad essentsialistliku mõtteviisi sugemed ikka alles. (lk 121-122)
