Etüüd punases

"Etüüd punases" ("A Study in Scarlet") on Suurbritannia kirjaniku Arthur Conan Doyle'i 1887. aastal ilmunud jutustus. Eesti keelde tõlkinud A. Tann, jutustus on ilmunud Sherlock Holmesi lugude kogumikes 1973, 1993 ja 2003 (sellest väljaandest on mitu kordustrükki).

Eespool tähendasin juba, et toas oli tapeet tükati lahti rebenenud. Nurgas, kuhu ta näitas, oli suur tükk maha koorunud ning jätnud paljaks kollase nelinurga karedat krohvipinda. Risti üle selle palja pinna oli veripunaste tähtedega kritseldatud üksainus sõna - RACHE. (Peatükk. Lauristoni pargi saladus; lk. 25-26)

Lehekülje numbrid on antud raamatu "Sherlock Holmesi lood" 1. osa. (Varrak, 2003) järgi.

Esimene osa. (Endise sõjaväearsti dr. John H. Watsoni mälestustest)

• Mina arvan, et inimese aju on esialgu väikese tühja katusekambri sarnane ja te peate sinna koguma mööblit oma äranägemise järgi. Rumal võtab vastu igasugust ettesattuvat koli, nii et vajalikud teadmised enam sisse ei mahu või parimal juhul on muu pahnaga nii segi, et naljalt midagi kätte ei saa. Osav töömees valib aga suure hoolega, mida ta oma ajukambrisse paigutab. Ta ei võta midagi peale nende riistade, mida ta töö juures vajab, kuid neid on tal suur valik ja kõik kõige eeskujulikumas korras. Väär oleks mõelda, et sellel väikesel ruumil on elastsed seinad, mida võib venitada ükskõik kui laiaks. Sherlock Holmes. (Peatükk. Teaduslik järeldamine; lk. 15)

Teine osa. Pühakute maa

• Kui kirjeldate inimesele mingisugust sündmuste rida, ütleb enamik, missugune on tulemus. Nad on suutelised neid sündmusi seostama ja nende põhjal järeldama, mis edasi toimub. Kuid väike osa inimesi on võimelised neile teatavaks tehtud tulemustest lähtudes loogilise mõtlemise abil välja jõudma nende astmeteni, mis sellise tulemuseni viisid. Seda võimet ma mõtlengi, kui räägin tagasihaaravast ehk analüütilisest arutlusest. Sherlock Holmes. (Peatükk. Lõpetuseks; lk. 80)