Proosa muuda


  • Seersant Colon hakkas koormat lahti kiskuma.
"Kui midagi muud üle ei jää, võime me need kotid endale selga tõmmata," arvas ta. "Siis saame... Mis see on?"
Ta näitas mingit punast eset.
"Lillepott?" pakkus Noobel abivalmilt.
"See on fess, müts! Klatšilased kannavad selliseid. Paistab, et meil on vedanud. Ohoh, siin on üks veel. Proovi pähe, Noobel. Ja... see näeb välja nagu need öösärgid, mida nad kannavad... ja siin on veel üks sihuke. Noobel, nüüd võime mureta olla."
"Need on tsipa lühikesed, seeru."
"Kerjused ei tohi liiga valivad olla," kuulutas Colon end vaevaga rõivastesse pressides. "Noh, pane oma fess juba pähe."
"Ma olen sellega nagu tola."
"Näe, vaata, mina endale panen."
"Te näete sihuke välja, et mul tuleb kohe fesi silma."
Seersant Colon vaatas teda karmilt. "Noobel, kas see nali oli sul ette valmistatud?"
"Ei, seeru, ma mõtlesin selle just äsja välja."