Hagia Sophia

Endine kirik ja mošee Istanbulis
Istanbuli Hagia Sophia

ProosaRedigeeri

  • Konstantinoopoli suurus ja rikkus, mis meid alguses oli hämmastusega löönud, oli seestpoolt õõnes ja ussitanud, nii nagu vana keisripalee, mille saalid olid tühjad ja aiad rohtu kasvanud. Isegi Püha Sofia kirikus, mis on kõige suurem kogu maailmas, võisin näha, kuidas kõik hoolitsuse puudusel lagunes, nii et paljud pühakud, keda väga osavasti ja kunstipärasel kombel värvilistest kivikildudest oli kokku pandud, nüüd kas nina, sõrmed või terve jala olid kaotanud, nagu oleks neid pidalitõbi tabanud.


  • [Paul:] Ainus, mida me teha saime, oli seada sammud oma maamärgi Hagia Sophia, algupäraselt bütsantsi Püha Sophia katedraali poole. Ja kohale jõudes oli võimatu panna vastu kiusatusele sisse astuda. Uksed olid lahti ja hiiglaslik pühamu imas meid endasse koos teiste turistidega, nagu ratsutaks me laineharjal koopasuust sisse. 1400 aastat olid palverändurid siia kokku voolanud nagu nüüd meiegi. Kõndisin aeglaselt kiriku keskele ja ajasin pea kuklasse, et imetleda tohutut taevalikku kuulsate kuplite ja kaarte mosaiiki, ülalt langevat päikesevalgust, araabiakeelsete kirjadega kaetud ümmargusi kilpe ülemistes nurkades, kirikut ümbritsevat mošeed keset iidse maailma varemeid. Kirik võlvus kõrgel me peade kohal, jäljendades bütsantslikku kosmost. Ma ei suutnud uskuda, et siin seisan. Vaatepilt lõi pahviks.
Sellele hetkele tagasi mõeldes taipan ma, et olin nii kaua ninapidi raamatutes tuhninud ja piiratud ülikooliringkonnas elanud, et see oli mind sisemiselt kapseldanud. Selles kajavas bütsantsi pühakojas, ühes ajaloo imedest, kargas mu hing kitsendustest priiks. Teadsin, et mis ka ei juhtuks, on mul nüüd võimatu oma endiste harjumuste juurde tagasi pöörduda. Ma tahtsin elu jätkata tõusvas joones ja selle piire laiendada, nii nagu see võimas ruum ühtaegu sirutus taeva poole ja küünitas laiusesse.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel