Looduse otsekui ükskõiksus inimesega toimuva suhtes on nende põgenemistekstide invariantne tunnus: Gailit võrdleb merd paadi ümber süüdimatult palli pilduva lapsega, Keeduse filmis avaldub see eriti kujukalt maalilistes merekaadrites ning imekaunis päikesetõusus inimese murdumishetkel, Haameri meri on ühtlaselt ja liikumatult tume ja raske, andmata tuge ega vastuseid. Perekonna kaitsetust ei rõhuta kunstnik mitte nende väiksusega laiade võimsate merelainete vahel, vaid tõstes inimeste ekspressiivsed ilmed suurde plaani, tuues nende suruseisu lähedale.
Rand kui transmeedialine invariant on kõigis vaadeldud tekstides seotud rahvaidentiteedi kaotusega – nendel randadel on inimesed, kes on oma maalt välja merre aetud ja kellel ei ole kuhugi minna ega õigupoolest enam ka kodu, kuhu paigale jääda. Vastavalt iga kunstikeele vahenditele varieerub selle tähenduse esitus sõnakasutuses ja metafoorides ning lause rütmis Gailitil; katkendlikes helides, külmas koloriidis, valitud kaadrikompositsioonides ja tasakaalukaotuse motiivi kordumises Keedusel; tumedates toonides, pildi raami surutud ilmekates inimfiguurides Haameril. Need variatsioonid on osa paadipõgenemiste mentaalsest tekstist eestlaste kultuurimälus. Emotsionaalselt värvingult on tekstid erinevad, kuid huvitaval kombel näevad kõik kolm autorit rahva saatuseotsustajana rannal seisvat naist, kelle vastupidamisest sõltub, kas rahvas jääb kestma või hukub lõplikult. Mehelik ja mõistusepärane aegruum on neis katkestatud, määratlematus ja piiripealsus on naiselikprintsiip.
