Isalikkus

ProosaRedigeeri

  • Vahel valdab mind kahtlus, et tal on lapsi: tema hääles kõlab summutatud hällilaul. Ka oskab ta inimesi magama panna. Kui me koos magame, tegelikult magame, tõmbab ta teki armastavalt mu paljaste õlgade ümber, ja see on isalik armastus. Siis mõistan, et samamoodi on ta tõmmanud teki ümber paljude õlgade, just samuti, niimoodi, sama armastusega... Ta on ebakindel inimolend. (lk 19)