Erakonnanimekirjade esitamine justiitsministeeriumi registrikeskuse veebilehekülgedel on nagu kure toitmine taldrikult - nimekirjad on avaliku teabe seaduse kohaselt küll avaldatud, kuid suhu ei saa midagi.
Avalikustamise seadust on küll formaalselt järgitud, kuid eiratakse selle mõtet. Lugu on sama kui Saaremaa viina etiketi muutmisega, kus riigisümbol sinimustvalgelipp on muudetud varda taha peitunud mustaks nutsakuks. Justkui oleks seadusega kooskõlla viimine, aga pole ometi. Mis lippu meie teiega Pika Hermanni tipus veel peale sinimustvalge peaks ette kujutama? Kas punast või mereröövlite oma?
Nii vahva on rikkuda reegleid, tühjendada sisust seadusi, olla uhke eesti Rehepapp! Näete, avaliku teabe ega erakonnaseadusesse ei ole ju kirjutatud, et erakonnad peavad andmed elektrooniliselt esitama. Kes oskaks aga 21. sajandi algul ja uhkes e-riigis üldse ette näha, et erakonnanimekirju saadetakse Tallinna linnakohtule ainult paberkandjal.
Mida on palgi-puidu kõrval väärt tühise seenelise-marjulise huvi, metsa imetleja huvi, tulevase, kliimamuudetud ja eluvaeses maailmas elama sunnitud inimese huvi? Ammugi veel linnu huvi, kitse huvi, metssea huvi, põrnika huvi, puu huvi, sambla huvi, vee huvi. Tegelikult ei olegi oluline, kas meie ükskõiksust keskkonna suhtes toetab seadus või selle augud, juriidiline korrektsus või korruptsioon. Fakt, et oleme sedavõrd ükskõiksed, näitab, kui vähe me arvame end sõltuvat anastatud, laastatud keskkonna heakäekäigust.
