Rehepapp

Rehepapp oli mõisa poolt palgatud talumees, kelle ülesanne oli kütta mõisa rehes reheahju ning valvata kuivava vilja ja rehepeksu järele. Juba 15. sajandi kirjalikes allikates leidub nimetust rehepapp. Rehepapp on eesti muistendite, rahvanaljandite ja mõisavarguslaulude sagedane tegelane, seotud ka Vanapagana-juttudega. Harilikult kavalpea ja naljamees, tüssab ta Vanapaganat ehk kuradit ja ka mõisnikku.

• "Uusi ahteid maha, teie wedelworstid! Mis palwetundi te peate? Paluge, kui palju tahate, põrgu lähete siiski kõige oma laiskusega!"

Ta polegi nii kuri, see laia lõuaga, tugewa, jändriku kehaga must wanamees seal tahmase ukse kõrwal tolmupilwe sees; ta pragab ja kirub ainult wiisi pärast, ja ka sellepärast, et ta muud abinõuu ei tunne, et neid weniwaid, lossi langenud tondikujusid seal põhkude sees wähegi elustada, ning lõppeks sellepärast, et temalt walju wastutamist nõutakse, kui ta mitte ei praga ja ei kiru, kui ta oma "wedelworstisid" mitte elustada ei suuda, kui töö mitte õigeks ajaks tehtud ei saa. Ja kuna ta kärgib ja paugub ja ikka tüsedamaid sõimusõnu otsib, tuksub ta laia suu ümber wahel sala naeratamine, mis pikkamisi ta lagedat lõuga mööda alla tiheda habeme sisse ronib, habeme sisse, mis nagu wildist wõru ta kurgualust ja poolt kaela ümbritseb. Ei, Widiste Mart, X. mõisa rehepapp, polegi nii kuri, kui ta suuga püüab olla, ja et kõik wedelworstid seda teadwad, siis laseksiwad nad endid kõige suurema südamerahuga põrgu põhja needa, kui mitte kilter kepiga ka rehes ei seisaks, ja kui see pikk, kondine, jutukehw pilwetõukaja mitte alati nii pahas tujus ei oleks, et ta suu asemel ikka keppi tarwitab, millel palju selgem keel on kui Rehe-Mardi sõimurikkal suul.

• Eduard Vilde, "Mahtra sõda", 1. peatükk, romaani algus

Kirjandus

• Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Julge rehepapp"
• Matthias Johann Eisen, "Vanapagana hirmutamine"
• Matthias Johann Eisen, "Kaval rehepapp"
• Juhan Kunder, "Vigur rehepapp"
• Juhan Kunder, "Rehepapp ja vanapagan"
• Andrus Kivirähk, "Rehepapp ehk November" (2000)