Arvukalt on väikestel tänavatel juveelipoode. Nende kaubarohkus oleks isegi imedega harjunud Aladdini hämmastama pannud. Nõiduse väeta täidavad siin karbikesi ja kastikesi rubiinid, smaragdid, briljandid, ametüstid, topaasid, safiirid, kuukivid, tiigrisilmad ja pärlid, kriitvalgest kuni soeroosani. Neid mitme värvilisi kive vaadates jääb mu süda külmaks. Ma ei suuda aru saada, miks raiskavad inimesed terveid varandusi, et neid endale saada. Alles siis, kui kullassepp nad kunstipäraseks ehteks on töödelnud, kui nad pole enam kivid, vaid kaunistused, pääseb mõjule nende tegelik ilu. Kui nad on asetatud sametpolstrile sõrmusekivina, on mõistetav ka hind, mille juveliir ruupiates nimetab. Lanka, sa kalliskivide saar, mind rõõmustavad küll rohkem sinu džunglid kui su aaretekambrid! (lk 10)
Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973
