Kõhualune

LuuleRedigeeri

Kollase kerega muruniidumasin
seisab üksinda muruplatsil
ja kuulab, mida vihm talle kõneleb.
Rohukõrred kõditavad
muruniitja kõhualust:
Vihma kätte! Vihma kätte!
Üles, üles, hellad vennad!
Kas nad ei aima mu ametit, et nii kangesti tahavad tõusta,
mõtleb muruniidumasin.