Kõrs

Proosa

Nii on see lühidalt ja filosoofiliselt. Negation der Negation — eitamise eitamine. Seeme, kõrs, uus seeme. Kõrs eitab seemne, uus seeme kõrre. Üliinimene eitab inimese, s. t. oma seemne, kristlane eitab üliinimese, s. t. oma kõrre, marksist eitab kristlase või ka tagurpidi. Negation der Negation. Selge, mis? Juba Kristus taipas seda, kui ta ütles: kes ei sünni veest ja vaimust jne.
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, 33. peatükk

Bill Uks polnud kunagi inimeste nimedele ja nägudele suurt tähelepanu pööranud, ta märkas neid vaid niipalju kui tema töö seda nõudis. Vili kasvas ju tervel mäenõlval; see koosnes üksikutest kõrtest ja ühe kõrre jaoks võis mõni teine kõrs tunduda üsnagi muljetavaldava kõrrena, kellel on kümneid huvitavaid ja silmatorkavaid väikesi eripärasid, mis eristasid seda teistest kõrtest. Aga vikatimehe jaoks on kõik kõrred... lihtsalt kõrred.
- Terry Pratchett, "Vikatimees", tlk Kaaren Kaer, 2002, lk 177

Pääsuke segab ka betooni juba nokas valmis ja surub kohe paika, kõrred armatuuriks sees - seisab küll, vidiit! Lendav segumasin.
- Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (esimene kevad)", EKSA 2019, lk 86

Luule

Sügisetuul
raputab puul,
küürutab kõveral kõrrel
kui sandike!

Juhan Liiv, "Sügise" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 224

Ja jälle teisale, ära
kannab mind hõljuv aeg:
üks punane pihlapuu särab,
ja sammeldand kiviaed,
ja madala päeva paistes
üks kahvatu odranurm,
kõrtes sahistab sügis,
aga võibolla et surm.

Kersti Merilaas kogus Ring ja rist" 4 kogus "Antud ja võetud (1981), lk 10

.