Konvoisõdurid mängisid vaheseina ääres "kintsukloppimist" ja ühe mehe tagumiku pihta käisid teiste kiired ja mõjukad löögid. Kui kapral juhtus ringi pöörama, vaatas talle ikka mõne jalaväelase tagumik väljakutsuvalt otsa. Konvoiülem ohkas ja pööras näo jälle akna poole. (lk 339)
Nad möödusid rühmast, kus punapäine ingel-kapral parajasti ühte kohmakat paraadmundris ingel-sõdurit trillis, talle rusikaga kõhtu lõi ja ta peale karjus: "Tee oma lõuad laiemalt lahti, sa betlemasiga! Kas siis nii hüütakse "Halleluujat"? Sul on nagu klimp suus. Ma tahaksin teada, kes see härg oli, kes sind, tõbrast, paradiisi laskis! Hüüa veel kord … Mis hlahlehluhja? Või sina, siga, hakkad meil paradiisis inisema! … Proovi veel kord, sa liibanoniseedripuu!" (lk 518)
[Švejk räägib edutamise kahjulikust mõjust:] "Ta viidi laatsaretti ja rügemendi arst ütles, et seda juhtub kõigi jefreitoritega, et esiotsa paisuvad kõik, kuid mõnedel läheb see ruttu mööda, Bozba juhtum aga olevat väga raske juhtum ja ta võivat lõhki minna, sest tal olevat tõbi jefreitoritärnist nabasse läinud. Et teda päästa, tuli tal tärn ära lõigata ja ta läks jälle tühjaks." (lk 741)
