Keldid

Proosa

• Piki neid künkaid tõmbasid roomlased oma limes'i. Sellest ajast, kui nad siin küngastel keltide päikesealtarid ära olid põletanud, oli nii palju võitlusi peetud, et nad võisid juba arvata, et kogu maailm, mida on võimalik vallutada, on lõplikult taraga piiratud ja põlluks tehtud. Aga seal all asuva linna vapil ei ole kotkast ega risti, vaid sellel helgib keldi päikeseratas, sama päike, mis muudab küpseks Marnetite õunad. Siin olid laagris leegionid ja koos nendega kogu maailma jumalad, linna- ja maajumalad, juutide jumal ja kristlaste jumal, Astarte ja Isis, Mithras ja Orpheus.
  • Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 6

• Olen lugenud, kuidas kord Inglise-Prantsuse sõja ajal Bretagne’is maabus Walesist pärit sõjaväeüksus, kellele liikus vastu Bretagne'i maakaitseüksus. Kui sõjamehed olid juba üksteisest kuuldekaugusse jõudnud, taipasid nad äkki, et mõlemate vägede torupillimängijad mängivad sama lugu. Nii juhtunudki, et lahing jäi ära, mõlemad väed vennastusid, kuidas sa ikka oma inimeste vastu sõdima hakkad.
  • Jaan Kaplinski, "Piirpääsukese Euroopa", 2020, lk 136