Wales

maa Loode-Euroopas, osa Suurbritanniast
Hans Fredrik Gude, "Lledri org Walesis" (1864)

Proosa muuda

  • Waleslaste hääled liikusid nagu tantsijad, kord üksteisest kaugenedes, siis jälle lähemale hüpates, mõnikord näisid nad üksteise ümber tiirlevat. Laulmine näis olevat neile niisama kerge ja loomulik kui teistele rääkimine — ja eks kõlanudki nende kõne kuidagi laulev. See oli imelik rahvas, kuuldust mööda väga usklik, sest nad olid ristitud ammu enne inglasi. Ja ometi teadis iga vaimulik, et nad seejuures olid kogu aja jäänud poolpaganaiks ja salaja oma vanadele ebajumalaile ohverdasid. (lk 11-12)
  • Laulame neile — laulame Walesi metsadest, kus kuningas Arthuri rüütlid veel ringi ratsutavad. Laulame neile — laulda te oskate! Aga muud midagi ei oska ka teie enam, olete nagu lõõga pandud koerad. Nagu ma isegi... Laulame nad puudeks ja kivideks Merlini nõiakunstiga ... Ja siis tõmbame üles vimpli Walesi lohega. (lk 14)
  • Kunagi mängisin muretult nagu rohutirts, laulsin nagu peoleo. Jumalaga, Oriolus! Jumalaga ka, David de Galles — romansside ja ballaadide laulja, lauto- ja vioolamängija! Krahvi kirjas on mulle antud teine nimi — David Cambrianus. Ta naeris ja ütles, et see hästi sobib, see võib tähendada niihästi Cambraid kui ka Walesi, mis ladina keeles on Cambria. Aga mina ei suutnud naerda. (lk 226)
  • Owen Glendower... Owen Glendower... Owen... Ma olen seda nime siiski varem kuulnud. Kas polnud üks mu mängukaaslane Owen? See nimi on Walesis muidugi väga tavaline, seda kandis ka mu isa. Aga Owen Glendower peaks olema umbes minuealine. Ja mu emapoolne vanaisa, kes armastas laulda ja mängida, pidi olema Glendoweri soost. Temast öeldi, et talle pole jäänud muud kui laulud ta esivanemate tegudest... (lk 250)


Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel