Klaustrofoobia

Proosa

Sam heitis Lonnie furgooni tagaosas madratsile pikali. Lonnie ja Erm istusid ette. Sam rappus madratsil ja tundis end kui sõdur soomustransportööris, kuna ta ei näinud, kuhu nad sõidavad. Kord oli Emmett talle rääkinud, kui klaustrofoobne tunne on säärases sõidukis, kus istmetele on topitud tosin selli, püssid kaaslasi torkimas, ja üks juhib pisikeses kabiinis, kust teed näeb ainult läbi periskoobi. Otsekui oleksid allveelaevas, oli Emmett öelnud. (lk 29)
- Bobbie Ann Mason, "Maal sees", tlk Mati Soomre, 1991

Ta avas rohkete kaunistustega metallukse ning sattus imeväikesesse lifti, mis väitis end mahutavat kolm inimest. Kabiin oli klaustrofoobiaks nagu loodud, ja ta otsustas kasutada uhket marmortreppi. (lk 9)
Sõnagi lausumata pöördus tütarlaps ringi ja läks kiiresti ainsa - peale trepikotta viiva - suletud ukse juurde. Avas kolme kiire koputuse järel vastust ootamata ukse, astus sisse ja pani ukse enda järel kinni.

Ta oli eesruumis üksi.

Tema ja pakk.

Ja tohutult palju uksi.

Ainult üks viis välja õhu ja hapniku ja lume ja külma kätte ning eemale sellest paigast. (lk 10)