Kui eelmine komandant oli olnud hirmsate, ettenähtamatute õelusehoogudega hull, siis uus oli kaine mees, kelle juures oli võimalik kõike ette näha. Fahrenberg oli olnud võimeline meid kõiki järsku hävitama; Sommerfeld aga võis meid kõiki ritta seada ja iga neljanda hukata. Ka seda ei teadnud me veel tookord. Ja kui oleksimegi teadnud! Mida oleks see tähendanud, võrreldes tundega, mis meid valdas, kui kõik kuus puud maha saeti ja lõpuks ka veel seitsmes! See oli väike triumf, meie võimetuse ja vangiriietuse juures muidugi. Kuid siiski triumf, mis järsku laseb tunda omaenese jõudu kes teab kui pika aja järel, seda jõudu, mida küllalt kaua on vaetud, ning seda isegi meie endi poolt, nagu oleks ta üks paljudest harilikest jõududest maailmas, mida võib hinnata mõõtude ja arvudega, kuna ta ometi on ainus jõud, mis järsku võib kasvada mõõtmatuks ja arvestamatuks. (lk 3)
Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982
