Kraavikaevamine

Proosa muuda

  • Jah, töö jätkus: poolpaljad mustaks põlenud ja kõntsakorraga kaetud mehed töötasid nagu masinad, labidad liikusid ühtlases rütmis, tõstes ja loopides raskeid vett-tilkuvaid turbakamakaid. Uustulnukad pidid ruttu selle rütmi kätte saama, kui nad tahtsid siia jääda ja tõeliste kraavihallide seisusesse jõuda. Kerge see polnud. Tarvis oli osavust, jõudu ja head käe järgi tööriista, et lahti lüüa männijuurikatest ning sitketest väätidest läbipõimunud kõdunemata turbakamarat. Väike-Karlal polnud õieti ei esimest, teist ega kolmandat ja ta tundis, et saatus on mänginud talle nüüd küll kõige õelama vingerpussi.
Tõsi, ta oli ennegi kraavilabidat käes hoidnud, oli peremeeste põllukraavisid puhastanud ja siin-seal mõne uuegi jupi kaevanud. Kuid ikka oli ta üksi oma jõu ja jaksu järgi susinud, ise oli ta mätta lahti löönud, kraavipõhja välja võtnud ja nõlvad silunud. Nüüd aga — ei, nüüd polnud tegu tavalise kraaviga. See oli mitme meetri laiune kanal, mis pidi endasse koondama kõik turbasoo-kraavide veed ja need jõkke viima. Põhigi oli sel kanalil laiem kui harilik kraav pealt ja sügavus tuli välja kaevata astmete kaupa. Väike-Karla mõistis, et missugusele astmele ta ka lõppude-lõpuks satuks, kerge poleks tal kuskil: ta ei tohiks jääda teistele jalgu ega töörütmi segada. Toites ja turvutades end mõttega, et siin peaks jätkuma tööd vähemalt sügiseni, raius ta mehiselt labidaga, surus selle peale kogu oma kesise jõuga ja püüdis lahtikangutatud mättaid sama kaugele visata, nagu nägi neid lendavat teiste labidatelt. Ülemäärasest pingutusest lõi talle vahete-vahel valu sisse ja ta mõtles kibedusega, et need kontorisaksad olid teda nüüd ometi just siia saatnud, kus soolikad verd niristama hakkavad. (lk 17)
  • Veera Saar, "Kibesoolane leib", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 16-26