Selle maailmaolemuse selgitamiseks on olemas ainult kaks seletust. Üks nendest ütleb, et elu on tekkinud iseenesest, juhuse tulemusel. Kuid juhuslikult tekkinud elu ei oma mingit mõtet. Ka meie elul ei ole mingit mõtet. Elu mõte on vaid elu enese sees. On hea, kui kõht on täis. On hea, kui meel on rõõmus. On hea vahel voodis varbaid sirutada. Võidelda tuleb, et see oleks nii ka meie lastel. Muud mõtet vast rohkem ei olegi.
Teine võimalus elu seletamiseks on uskumus, et kogu olemasoleva taga on Looja. Teda nimetame ka Jumalaks. Tema on kõik oma tahte ja plaani järgi loonud. Kõigel sellel, mis on olemas, on siis tema läbi mõte. See mõte on olemas ka siis, kui me ise alati seda ei suuda taibata. Vahel saame sellest aru, kui märkame, et igal loomal ja taimel on selles maailmas oma koht.
Kas usuõpetusele on ruumi selles maailmas, kus maailma seletamisel on kujunenud valdavaks evolutsiooniõpetus? Seda nimetatakse teaduslikuks maailmapildiks. Kahjuks teaduslik maailmapilt seab ka evolutsiooniõpetuse küsimärgi alla.
