Kuid vaevatuna soovis ta nii mõnigi kord, et oleks maailmas päris üksipäini. Oleks taevaisa enne kõigi aegade algust. Aga kus sa sellega, oli omi ja võõraid, naisi ja lapsi, rahahäda ja loodusseadusi, põikpäisust, rumalust, liha nõtrust ja järeleandmatust. Siin oli raske sirget kurssi pidada. Sestap ei tulnud sellest ei läbini õilsat ega ka mitte jõhkrat lugu. Aga kes olekski võimeline ütlema, missugune valge on küllalt valge ja missugune must kõige mustem? (lk 8)
Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981
