Lidia Ginzburg

Lidia Ginzburg (18.märts 1902 Odessa - 17. juuli 1990 Peterburi) oli nõukogude kirjanduskriitik ja ajaloolane.

"Blokaadielaniku märkmed"

Rahu oli sel talvel võimatu leida. Isegi öösel. Võiks ju arvata, et öösel peaks keha rahu saama. Kuid sisuliselt jätkus võitlus sooja nimel isegi unes. Mitte et inimesed oleks alalõpmata külmetanud – selleks kuhjasid nad enda peale liiga palju asju. Just nendega pidigi aga keha võitlema. Rõivakuhi oli raske ja – mis veelgi hullem – kippus varisema laiali ja maha. Selle hunniku kooshoidmine nõudis vaevumärgatavaid, kuid kokkuvõttes kurnavaid lihaspingutusi. Tuli ennast harjutada magama liikumatult, valvsalt, kõverdades erilisel moel jalga, millele toetus kogu ehitise vundament. Vastasel korral võis see kõige täiega variseda raske mürtsuga põrandale. Sellisel juhul tuli ehitis, nüüd juba vankuv ja vilets, kottpimedas lõikava külma käes taas kuidagi kokku kuhjata. Teki all käsi välja sirutada või põlvi kokku kõverdada ega ühtäkki kõhuli keerata ja nägu patja suruda ei tohtinud. Teisisõnu ei saanud keha ega närvid hetkekski puhkust.

Inimesed võitlesid oma korterites elu eest nagu hukule määratud polaaruurijad. Hommikul ärkasid nad kotis või urus, mille õhtul olid ehitanud kõigest, mida vähegi õnnestus peale kuhjata. Ärgati kella nelja või viie paiku. Ööga oli jõutud üles soojeneda. Ümberringi õhkas aga jäist külmust, mis jäi terveks päevaks lakkamatult närima. Ometigi ootasid inimesed kannatamatult – seejuures mitte hommikut, kuna hommik (koiduvalgus) saabus alles palju hiljem –, ootasid põhjust üles tõusta, lähendama uue päeva algust, mis saabus kell kuus, kui avati poed ja pagaritöökojad.