Sajandeid on Tallinna linna arhitektuuri juhtinud linnaarhitekt. Linnaarhitekti koha kaotamisest Tallinnas on möödas neli aastat. Tõsi, peale Endrik Männi lahkumist oli linnaplaneerimise osakonna juhataja arhitekt Ignar Fjuk, keda rahvasuus ikka linnaarhitektiks nimetati, kuid peale Fjuki lahkumist sellelt kohalt on linnaarhitekti nimetus Tallinnast kadunud.
Need ajad, kus linnaarhitekt ise linna projekteeris või iga ehitusprojekti üle otsustas, on ammu möödas. Linnaarhitektilt oodatakse praegu märgatavalt avaramat teadmist kui maja ehitamine või tänavate-väljakute kujundamine. Selleks, et suunata linna arengut, peab tundma linna arhitektuuri selle kõige laiemas tähenduses – alates energia-, kliima- ja keskkonnaküsimustest kuni mööblidisaini ja tänavakunstini. Linnaarhitekt ei vali välja ilusaid maju ega sillutiskive, ta suunab linna arengut, lahendab vastuolusid, teeb selgitustööd, kui vaja ehk võitleb iganenud seisukohtadega süsteemis.
Linnaarhitekt on see, kellega linna projekteerivad arhitektid, maastikuarhitektid ja insenerid saavad arutada, ka vaielda ja argumenteerida. Ta ei pea olema tegevarhitekt, aga ta peab olema võrdne vestluspartner nii projekteerijatele kui kõrgete ootustega arendajatele, suutma head ruumiideed maha müüa nii avalikkusele kui poliitikutele ning hoidma ära asjatundmatud ruumirumalused. Tundub, et viimastel aastatel on see kõige paremini õnnestunud Tartus, kus head mõtted on linnaarhitektide jõulisel eestvedamisel jõudnud päriselt ka linnaruumi.
