Nii on see alati olnud. Hoolitsus miljonite töötajate eest, kellele nõukogude küla saadab oma saagi, ja nende eest, kes seda hindamatut väärtust — leiba — meie kodumaa piiritutel avarustel toodavad... Tänane küla ei erine endisaegsest, nüüd juba kaugete neljakümnendate aastate külast mitte ainult oma välisilme, vaid ennekõike elukorralduse poolest, maatöö rütmi poolest, millesse on lülitatud uued masinad, millesse on juba juurdunud tunnigraafik, töö teaduslik organiseerimine... (lk 2)
Borõss Oliinõk, "Partei kutsub!", Sirp ja Vasar, 21. juuli 1978, lk 2, 14 (Literaturnaja Gazeta nr 28, 12.07.1978)
