Mingil põhjusel on mu mälestusedMadeirast tuhmunud. Ma näen vaid suuri kameeliapuid tihedalt täiskasvanud Montet, kust sõideti siledaks poleeritud munakivisillutiselkelkudega alla nagu liumäest; mäletan ka kohutavat, mitte kuidagi lõppeda tahtvat dineed, mille Austria konsul ema auks korraldas ning kus serveeriti kakskümmend viis eri aastakäiku madeirat.
Ja nüüd pakuti veini. Mahepunast, lõhnavat, läbipaistvat joodavat. Madeira! Seda said isegi lapsed. Selle maik tundus ühteaegu magus nagu võõristamapanev, nagu pisut eemaletõukav ja samal ajal ei-ei-mitte eemale! Ühesõnaga nii meelivallutav, et kadusid kõik muud tunded ning mõtted, isegi too imestus, mida tundsin kogu eelnenud pühaliku talituse kestes, nimelt: kuidas võib ühte ning sama paari kaks korda laulatada?! Saali täitis ettevaatlik klaaside kokkulöömise klirin ja harras veininautimine. Kuna klaase oli vähem kui pulmalisi, siis tuli tagumistel pisut korda oodata. Ja varsti ilmus kandmikul uuesti see särav sametpunane merekene, tasakesi loksudes klaasides, mis ärevusest värisesid oma peenil jalgadel.
Artur Adson, "Neli veskit", rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 58
