Mare Mikoff

Mare Mikoff (varem ka Mare Mikof; sündinud 20. augustil 1941 Tallinnas) on eesti skulptor.

Mare Mikoff, 2011.

Intervjuud

• [Elust Eugen Habermanni projekteeritud kortermajas:] Minu isa oli ehitaja, arhitektid olid meie tuttavad ja seetõttu on mul kõik Eesti-aegsed arhitektid hästi teada. Selle pärast meeldib mulle ka see, et elan siin, Jevgeni majas.
• Kooli ajal käisin tegelikult ERKI ettevalmistuskursustel. Tahtsin minna moodi õppima, aga tundus, et ma ei saa sisse. Mu klassijuhataja ja ema toetasid kunstiõpinguid, ehitajast isa soovitas muidugi arhitektuuri. Kõige kergem oli skulptuuri saada. Aga koolis olin ma paha tüdruk ja toona oli nii, et ülikooli eksamitele tuli kaasa võtta kinnises ümbrikus iseloomustus koolist. Ma mõtlesin, et ega seal ei saa midagi head olla, tõmbasin ümbriku lahti ja lugesin. Aga siis ma ei julgenudki enam katsetele minna, sest ümbrik oli ju avatud.
• [I]sa ütles, et mine ikka Leningradi, see on vähemalt linn. Moskva polnud tõesti tollal üldse linna moodi, puulobudikud seisid keset linna.
• Lõin käega ja läksin Tartusse, tahtsin äkki kangesti juristiks saada. Arvasin vist, et olen kõigeks võimeline. Teised tegid selgeks, et ei ole. Sain küll juurasse sisse, aga öeldi, et lähed hoopis ajalugu õppima. Kuulsin pärast teiste käest, et ega kõiki ei võetagi õigusteaduskonda, minu taust polnud ilmselt piisavalt puhas.
• Tõnis [Vint] oli minu jaoks ideaal, selline pidigi kunstiga tegelev inimene minu meelest olema. Mulle jäi arusaamatuks, kust ta võttis kõik selle info uuema kunsti ja mõttesuundade kohta. Kust ta teab? Siiani ei oska seda öelda.
• Mina jändasin oma skulptuuriga, see on ju aeganõudev tegevus. Nii tegelesin mina enamuse ajast savimätsimisega ja polnud nii palju aega teistega suhelda.
• Juba keskkooli ajal käisin kuulsal 1959. aasta USA näitusel Moskvas Sokolniki pargis. Eks see oli USA propaganda venelastele, aga seal oli ka suur osa kunsti. Seal nägin asju mitte pildi pealt, vaid päriselt. Mul on siiani selle näituse kataloog alles, mälestuseks.
• Ma ei saanudki aru, miks mõned mu kursusekaaslased olid tulnud kunsti õppima, ega neist ei saanudki skulptoreid. Palju oli sabassörkijaid. Skulptorid olid ju täitsa rumalad, muidu küll suured ilusad poisid. Mäletan olukorda, kus Tõnis hakkas ühel üritusel ettekannet pidama ja need skulptuuripoisid tõusid püsti ja lahkusid.

Ükskord kuulsin ütlemist "loll nagu skulptor". Ma ajasin selle peale silmad suureks, et kas te minust räägite või? "Ei, mitte sina," vabandati siis. Nad mõtlesid ehk, et tulen kallale, oma tsunfti au kaitsma! Võib-olla nad ei mõelnud tõesti mind, sest ma olin ju tüdruk ega läinud üldse arvesse.

• Alguses olin üldse hädas skulptuuri tegemisega, siis ma veel eriti tark ja osav ei olnud. Mäletan, et vist oli teise kursuse lõpp, kui sain äkki aru, et mul on tegelikult realistlikku modelleerimist väga vaja. Siis läks olemine väga kergeks, sest tundsin, et see, mida ma õpin, on ikka väga vajalik asi. Skulptuuris on nii, et kui ei pinguta, siis ei jõua kuhugi. Alguses tuligi palju jännata, et teostada oma idee või teema materjalis.

Minu jaoks on oluline vabadus igas mõttes, et saaksin tegeleda sellega, mida õigeks pean. Ma tean, et kui üks asi on hea, siis selle peale olen valmis ma raiskama aega lõputult, aga lollust püüan vältida. See käib ka oma hääle leidmise kohta. Mõelda, et sul on nii vähe aega, aga pead seda raiskama mingi rumaluse peale!

• Peale keskkooli tahtsingi kõigepealt merelaevandusse tööle minna, et ära hüpata. Mõtlesin, et lähen kaubalaevale ettekandjaks või kokaks. Tegin avalduse ära, aga öeldi, et teate, nii kaua kuni teie vend elab, te välismaale ei lähe. Mu vend elas Londonis.
• Ükskord juhtus naljakas lugu, et käisime Moskva grupiga Itaalias. Kõik võeti ritta ja käidi grupiga igal pool. Firenzes aga mõtlesin, et teen, mis ma tahan. Käisin poodides, ja kui tagasi hotelli jõudsin, siis äkki vaatas kogu grupp mind hirmunud nägudega. Grupijuht tuli tänama, et ma ära ei hüpanud. Arvati ilmselt, et jälle üks eestlane on läinud.
• Monumentide puhul on koht kõige tähtsam. Kõigepealt tuleb otsida kohta ja alles siis mõelda skulptuurile. Nii ei saa, et tõstad skulptuuri ühest kohast teise ja vaatad, kuidas sobib. Isegi kõige parem skulptuur ei sobi igale poole. Kui töötad koos hea arhitektiga, siis on kõik korras.
• Negatiivse tagasisidega on nii, et mõnikord tundub, et ongi halb teos. Aga Viru piigaga sellist tunnet ei olnud. Rahvas ei saa tihti üldse skulptuurist aru. Kui sa oled näiteks Peterburist ja kasvanud üles nende paljaste tüdrukute kujudega, mida seal kõik pargid täis on, siis ei ehmataks "Hämarik" üldse kedagi.
• Alati ei teki modelliga huvitavat suhet. Mõnikord on see väga pealiskaudne ja üldse mitte huvitav. Keres ja Vilms olid mõlemad tellimustööd. Aga huvitav on, et inimesel on ju kõik näos olemas: kurjus, minevik — kõik! Ma saan portreed tehes süvenedes inimesest palju rohkem teada, ja mitte ainult selle pärast, et mõni neist — nagu Naan — ise lobises. Iseloom kujundab inimese vormi, teisiti ei saagi olla. Ka pärast pikki aastaid jääb inimene ikka samaks. Kangilaski on ikka Kangilaski, Volkonski on ikka Volkonski. Mõnikord tunnen neile ainult kaasa, et nad on vanaks jäänud. Aga elu on selline! Mis teha.
• [S]kulptuur on ju nii kallis kunst, et selle tegemiseks peab olema sponsor.
• Ma ei mõtle tegelikult üldse kohe materjalile, vaid sellele, kuidas idee teostatud saaks. Vahel saaks võib-olla isegi ilma materjalita teha? Monumendi puhul, vastupidi, on materjalid väga tähtsad. Efermeersed materjalid pole monumendi jaoks. Ma arvan, et valdan hästi metalli: pronksi ja alumiiniumit. Neid viimistlen ka ise, ei taha omaenda tööd käest ära anda, vaid ise ka lõpetada.
• Olen karm eit, töötan ikka regulaarselt. Pigem on niipidi, et skulptuur hoiab mind vormis.
• Kunagi jagasime sõbranna Aili Vahtrapuuga ära, et tema on Louise Bourgeois ja mina Louise Nevelson. Mul on siiani alles üks ajakiri, milles oli lugu Nevelsoniga. Ta ütles seal, et tema ateljee kõrval on tantsusaal, kus ta käib tantsimas! Loo juures oli ka väga lahe pilt, kus proual olid imelikud pikad kunstripsmed. Need olid mutid, kes elasid kogu oma elu skulptuurile. Minu jaoks ei ole see pühendumine, ma lihtsalt pean nii tegutsema. Kui tükk aega pole teinud, siis mingid ideed kuhjuvad.

Tolm ja gaasid on muidugi õudsed mürgid ja vaenlased. Noorena ma ei osanud neid karta, elu õpetab. Kuid Nevelsoni ja Bourgeois’d vaadates lepitab meid veidi see, et mõlemad Luised surid kõrges vanuses. Skulptorid ei ole lühiajalised.

• Mare Mikoff, intervjuu: Maria Arusoo, Kaarin Kivirähk, "Mare Mikof: skulptuuris on nii, et kui ei pinguta, siis ei jõua kuhugi", Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 29.03.2021

Tema kohta

• Kas teadsite näiteks, et peale tuntud ja keskse "Hämariku" Viru keskuse juures ja "Maanaiste" Tartu Kunstimuuseumi ees on Mare loonud ka Kanuti aia pargi purskkaevu ehtivad "Poisid vihmavarjuga", purskkaevu-skulptuuri "Nõmme ema" Nõmmel, Jaan Poska bareljeefi samanimelise kooli seinal Tartus ning skulptuuri "100 000. tartlane" Emajõe kaldal? Mare peab loomulikuks, kui skulptuurid saavad linna osaks, nii et nende autorit alati teadma ei peagi.
• Mare võib öelda teravalt, aga on seejuures väga sõbralik ja avatud. Ta on hea huumorimeelega ja lõpmata uudishimulik. Ta on käinud kõikidel Veneetsia biennaalidel alates sellest ajast, kui piir lahti läks.
• Stiilist Marel tõesti puudust ei tule. Tema kunagised tudengid meenutavad, et kui Mare Mikof oma lillaks värvitud huulte ja teotahtega nullindate keskel EKA skulptuuriosakonda tuli, mõjus see kui tõeline plahvatus.
  • Maria Arusoo, Kaarin Kivirähk, "Mare Mikof: skulptuuris on nii, et kui ei pinguta, siis ei jõua kuhugi", Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 29.03.2021