Vikitsitaadid

Maria Arusoo

Maria Arusoo (sündinud 30. novembril 1983 Tallinnas) on Eesti kunstnik, kuraator ja muuseumijuht.

Intervjuud

muuda
  • [Eesti paviljonist Veneetsia biennaalil:] Veneetsias käivad asjad paljuski tutvuste kaudu, nii oli ka meie praeguse paviljoni asukoht õnnelike juhuste jada. Olime uurimisvisiidil ja meie Veneetsia-poolne projekti arhitekt Piero Vespignani, kellega tekkis koostöö hollandlastega 2022. aastal Giardinis (teine peamine näitusteala biennaalil – P. K.) Rietveldti paviljonis töötades, kutsus õhtusöögile oma biennaali kolleegi Valeria Romagnini. Vestluse vältel, kus kirjeldasime oma ootusi ja projekti õhustikku, pillas Valeria lause, et ta vist teab, et kuskil on üks kirik, kus põrandas auk, ja see tekitas Edithis kohe huvi.
  • [Edith Karlsoni projektist Eesti paviljonis:] Edithil on tugev n-ö seljaaju tunne, ta ei oska või taha kohe asju ära sõnastada, kuid tunnetus, mida ta tahab teha, on tal kohe paigas ning siis hakkab ta sihikindlalt sinnapoole liikuma. Mingil hetkel hakkas teda huvitama n-ö kukkumise tunne – see, kus sa oled juba üle ääre, paratamatus, mida tagasi muuta ei saa, aga samas ei tea, mis juhtub, on hirm ja eufooria.
Hunditunni mõiste tundus täpne, nii otsustasimegi pealkirjastada töö ladinakeelse väljendiga "Hora lupi". See on koidueelne tund, hetk, kus sureb ja sünnib kõige rohkem inimesi, algavad sõjad ning kus on palju metamorfoose. Projekt on kõige paremas mõttes elust endast – meie idiootlikkus, võimuiha, pseudoprobleemidega tegelemine ajal, kui maailm kukub kokku. Samas pole see pessimistlik, seal on sügav, juurteni tungiv huumor ja iseenese mitte liiga tõsiselt võtmine.
  • Biennaali kohta võib ka kriitiliselt öelda, et selle formaat on vananenud ja keskkonnaaspekt on igal aastal küsimus, aga praeguse kunstimaailma toimeloogikas on see paljusus, mis sa seal näed, siiski suhteliselt erandlik. Seni pole see end ära kurnanud ning mingit head alternatiivi pole ka leitud, pigem mõeldakse projektipõhiselt, kuidas teha asju mõtestatumalt ja säästlikumalt.
  • Eesti peab väikeriigina kohati tegema rohkem samme, et rahvusvahelisel kunstimaailma kaardil olla ja et inimesed siia jõuaks. Oluline aspekt biennaali projektis on kommunikatsiooni ja rahvusvahelise võrgustumise töö. Rahvuspaviljoniga biennaalil olemine toob nii näituse kunstniku kui ka Eesti kunstivälja laiemalt fookusse ning see hüve on vägagi nähtav ja pikaajaliste tulemustega.
  • Muidugi hoiad algul peast kinni, kui näed kunstiteost kraana küljes rippumas või et lõunatunni kukkudes jäävad Rauschenbergid jms lihtsalt kastidesse valveta kai peale, kuid lõpuks saad aru, et kõik toimib, tuleb lihtsalt rütmi sisse elada.
  • Kuna oleme seal käinud nii mitu aastat, on meil oma kontaktid. Umbes kümme aastat tagasi tekkis meil paadimees Nini, kellega on juba oma rutiin ja naljadki. Mitu aastat räägib, et läheb pensionile, kuid ikka on tema see, kes me teosed üliosavalt suurtesse paatidesse mahutab, hüpates kaldalt paati ja paadilt kaldale ja juhtides vägesid nii, et kõik paika loksub.
  • Isiklikud suhted aitavad, sest Veneetsias on palju hangeldamist. Kohalikke süüdistatakse ahnuses, teistpidi tuleb neil linna üleval hoida ka külaliste lahkudes ja nii on turistidelt rohkem küsida okei.
  • Biennaal on alati poliitiline. Isegi kui selle organisatsioon püüab otsestest poliitilistest sõnavõttudest mööda pääseda, ei olda ka ignorantsed. 2022. aastal oli suureks teemaks Venemaa kallaletung Ukrainale. Rahvuspaviljonid ühinesid, et survestada biennaali Vene paviljoni sulgema, biennaali peakuraator Cecila Alemani võttis sõna, korraldati mitmeid Ukrainaga seotud üritusi ja Giardini peaalal oli ajutine Emergency paviljon, mis juhtis tähelepanu sõjale.
See suhtlus oli kuidagi märksa mustvalgem, sest Itaalia riigina oli ka Ukraina toetaja ja oli palju muid tegureid. Biennaali organisatsioon kui selline ei saa paviljone sulgeda või avada: tookord astusid venelased ise tagasi ja otsustasid mitte osaleda.
  • Mis ajendas sellist andekat, ilusat ja tarka inimest tegelema taolise ebaglamuurse ja vähetasuva asjaga nagu kunst?
See on hästi romantiline vastus, aga kunstis on minu jaoks see miski, mis tekitab kirge. Mulle ei lähe korda 90% kunstist, mida ma näen, aga ülejäänud 10% puhul on see põlemine niivõrd tugev, et mujalt ma seda ei leia. Kohe alguses teadsin, et ma ei taha õppida ainult kunsti. Sellepärast läksin Tartus Ülikooli, et tahtsin lisaks semiootikat ja prantsuse kaasaegset filosoofiat. Ma arvan, et kaasaegne kunst on keel omaette ja see on väga huvitav süsteem mu jaoks.
  • Berliinis nägin, mis reaalselt kunstimaailmas toimub. Tegelikult sa pead endalt küsima, miks sa üldse midagi teed. Esimesed kaks aastat kunstikoolis on hästi lihtne maalida seda, mis sulle ette antud on, kõik on tore, sa saad sellega hästi hakkama ja ei küsi kordagi küsimusi. Berliinis hakkasin hästi palju endalt küsima, et mis mõttega ma taastoodan mingeid asju, mida on maailmas nii meeletult palju ja paremaid.
  • See on tohutu privileeg, kui sa oled noor kunstnikuhakatis ja sul on üks-ühele kohtumised Raoul Kurvitzaga, Liina Siibiga ja teiste kunsti suurkujudega. Samas nägin ära, et poole aastaga Tallinnas tunned juba kõiki, järgmisena pakutakse sulle EKA-s mingit väikest õppejõukohta, siis teed Linnagaleriis ja Hobusepeas näituse – see on väike ring ja ma teadsin, et ma ei taha sinna jääda. Ma olin liiga noor nii mugavateks valikuteks, mis võivad end kiiresti ammendada. Tahtsin, et mul oleks ebamugav ja siis ma läksin ära praktikale Martin Creedi juurde.
  • Olin ühel workshopil Oslos ja samal ajal andis Martin Creed seal loengut, kus ta muuhulgas rääkis, et tal on stuudio. Ma ei tea, kas see oli mu enda ignorantsus või akadeemia hermeetiline suletus, et ma tegelikult ei teadnud üldse mingeid võimalusi, mis mu ümber on. Siis jõudis minuni teadmine, et kunstnikel on stuudiod, kuhu võib noore kunstnikuna praktikale minna.
  • Ühtlasi avas Creedi stuudio ukse automaatselt kunstimaailma tippude tippu. Kogu see struktuur šokeeris mind esialgu ja pigem tekitas võõristust. Seal on hästi palju karjerismi ja wannabe'sid. Erinevalt Eestist, kus kunstnik olla on raske saatus, on mujal maailmas kunstimaailm karjäärivõimalus. Seega on seal palju sellel redelil ronijaid ja osad ei tee seda läbi sisulise tegevuse, mis oli hästi tüütu. Igaühega käitutakse vastavalt ametinimetusele.
Paari aastaga hakkasin muidugi nägema ka sisukamat poolt sealses kunstielus ja puutusin kokku imeliste inimestega. Goldsmith College's muutis mu nägemust Londonist väga palju, sealne meeletult intensiivselt intellektuaalne keskkond pani perspektiivid paika.
  • Network ei ole tegelikult negatiivne sõna, see tähendab, et inimesed, kellel on ühine eesmärk, saavad omavahel tuttavaks, ja kui seal on sisutootmine taga, siis on see kõik väga huvitav ja kirgastav. Erinevad suhtevõrgustikud avardavad võimalusi ja maailmapilti. Networking on info ja teadmiste vahetus, kus kõik ei peagi omavahel erilist isiklikku sümpaatiat tundma, kuid erinevate inimestega töötamine on osa professionaalsest tööst kõikides valdkondades.
  • Kunstnikuks olemine on viis, kuidas ma mõtlen. Otsese kunstitegemise panin ma kõrvale, kui ma KKEKi kandideerisin. Teadsin seda täpselt, et eesolevad paar aastat panustan oma energia veidi laiemale väljale kui mu omaenda isiklik looming. Väljakutse on suur, sest Eestis on väga palju häid kunstnikke, aga suur lünk on vahendajatega, kes aitaks kunstile väljundeid leida ning kogu kaasaegse kunsti süsteem on alles lapsekingades, sest aktiivselt hakati seda siin arendama ju paar dekaadi tagasi.
  • Maailmas on piisavalt palju head kunsti, seega üritusi ürituste pärast või teoseid teoste pärast ei ole vaja juurde luua. Kui midagi teha, siis ma mõtlen formaadi väga põhjalikult läbi: miks ja mis konteksti ma loon ning kuidas see suhestub koha ja ajaga. Ei ole vaja väga palju asju, pigem on vaja läbimõeldud asju.
  • Ma ei näe ennast võimupositsioonil, ma näen ennast dialoogipositsioonil, ma ei ole jäämäe tipus, vaid seal samal väljal. Loomulikult on meeletu kihk kiireteks arenguteks, et kõik hakkaks juhtuma nüüd ja kohe täis kiirusega, aga tegelikult administratiivset-nähtamatut tööd hirmus palju, mille tulemus hakkab välja paistam väga aeglaselt ja ma ei eelda, et esimese aastaga saaks kõik käima lükatud. Eesti kunstiinstitutsioonides on osaline põlvkondade vahetus – peale on tulnud inimesed, kes on õppinud väljaspool Eestit ja kes ei ole vana süsteemi poolt liiga palju ei präänikut ega piitsa saanud.
Kindlasti peab arvestama kohalikku konteksti, kuid alati püüan meeles pidada, et võimaluste väli on siinsest kordades laiem ning piirid kaugemad. Me ei pea üritama jõuda lääne kunstile 40 või 10 aastat hiljem järele. Kuid on oluline vaadata ära, mis asjad seal toimivad ja sellest õppida. Mitte nii, et me siin hakkame mängima mingit väikest Londonit. Seda ei juhtu elu sees ja ei peagi juhtuma.
  • Kunstnik võib töötada siin, aga tal on välisgalerii ja suhtevõrgustik on kuskil mujal. Ei ole eriti vahet, kust sa kirju välja saadad ja lennuki peale astud, kas see on Eesti või London. On vaja kombineeritud süsteeme, sest oma poole pealt me seda välja ei vea. Projektipõhiselt muidugi ongi juba kunstnikel assistendid ja managerid.
  • Kaasaegne kunstnik ei ole halvem ega parem, kui mõni teine kunstnik. Ta ei ole ka kunstnik, kes tegutseb antud ajamomendis. Kaasaegse kunsti diskursus on kokkuleppeline teoreetiline väli, mille baasilt on tekkinud teatav kunst või teatavate teemadega tegelev kunst.
  • Kaasaegse ja traditsioonilise kunsti kokkupõrge on Eestis tulnud sellest, et me jagame ühte rahakotti ja samu näitusepindu. See tekitab tunde, et mingi põlvkond on kõrvale jäetud. Erinevad institutsioonid peaksid võtma enda hoole alla erinevad kunstnikud.
  • Tihti heidetakse ette, et nüüd on noored pukis, et nüüd promotakse ainult oma põlvkonna asju. See ei vasta absoluutselt tõele. Üks-ühele kohtumine on natuke psühholoogi mängimine, kui tuleb kuraator sisse ja ütleb, mis teemaga ta tegeleb, siis meie kohustus ei ole kindlasti oma lemmikuid suruda, vaid soovitada seda, mis on antud juhul huvitav, olenemata põlvkonnast. Oleme palju tutvustanud ka lähikunstiajalugu, paljude kuraatorite huvi algab just 1970. aastatest. Peame aru saama, mida kuraator otsib, sest siis on soovitamisel kasutegur. See on meie kohustus aru saada.


  • Kuna ma pole pidanud igapäevaselt oma riidekapi sisu verbaliseerima, siis oli algul suhteliselt keeruline vastata küsimusele, kas mul on mõni märgilise tähendusega riideese. Niisiis läksin lihtsama vastupanu teed ning avasin oma riidekapi ukse, et näha, mis lood sealt vastu vaatavad. Avastasin, et isegi peale hiljutist kolimist olen suutnud kaasa pakkida kolm T-särki tekstiga "I was paid to be here". [---] See T-särk on igasuguseid erinevaid olukordi üle elanud. Olen kandnud seda väga teadlikult veidi ebasobivates olukordades mingit keel-põses-huumorit tehes, kuid samas sattunud sellega ennastunustavalt ka suguvõsa kokkutulekule, kus ma rahus kartulisalatit sõin, kui ühel hetkel olid kaugete sugulaste pilgud minul, küsides: "Mida tähendab tekst su särgil?" Njaa. Seal oli see ehk liialt kontekstiväline.
  • Enamik mu riietest pärineb kas Londonist, kus elasin, või siis mõnelt tripilt. Välismaalt eelistan riideid osta seetõttu, et valik on lihtsalt niivõrd palju parem ja hinnaklass ka kättesaadavam (sorry, kuid mulle tundub, et Eesti kaubandusvõrk pakub peamiselt minu maitse jaoks liiga naiskasid rüüsidega üllitisi).
  • Viimastel aastatel on hakanud mulle väga jaapani ja skandinaavia disain meeldima, kuid paraku saab Eesti kunstitöötaja palga eest selles vallas vist vaid ühe varruka osta, kui sedagi.
  • Riidekapp ise ei ole suur, kuid panipaik on kui muuseum. Need, kes mind veidi kauem tunnevad, teavad, et mis puudutab riietust, olen ma suhteliselt suuri transformatsioone läbi teinud, seega mu kapis ei ole liialt palju elemente, mis oleksid seal üle viie aasta kriitikavabalt püsinud.
Igasuguste piinlike perioodide kõrval on olnud nii hullumeelseid kui ka superigavaid. Ju siis oli vaja 20ndate eluaastate esimeses pooles erinevaid rolle läbi mängida.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Maria_Arusoo&oldid=129143"