Vikitsitaadid

Edith Karlson

eesti skulptor

Edith Karlson (sündinud 7. veebruaril 1983) on eesti skulptor.

Intervjuud

muuda


  • Mulle on see tõeline luksus, sest tavaliselt ma tegelen eri projektidega korraga ning nüüd on mul legaalne põhjus öelda erinevatele pakkumistele ära.
  • [Veneetsia biennaalist:] Ma olen sinna ikka sattunud, mitmed tuttavad on biennaalil osalenud ning olen olnud ka mitmetes tiimides taustajõud ja abikäsi, see on koht, kus meeleolud on alati ülevad ja erilised, ma väga ootan juba seda avamist, olen kindel, et see saab olema tore ja lõbus kõigile.
  • Et käivitada meeli ja mõtteid, see on mulle alati sisse kodeeritud, ma soovin, et inimestel hakkaks natukene mingi asi kuskil tööle.


  • Sain lausa kolm nädalat puhata, sest käisin Brasiilias. Keskkonnavahetusena oli see väga vajalik: meil oli maja täpselt ookeani ääres, elasime täiesti liivarannas, kokku oli meid kolm peret koos lastega. Mulle õudselt meeldib Brasiilias, see on täielik paradiis. Sellepärast meeldib mulle ka Hiiumaal, kus on mu suvekodu – kui mandrilt üle mere minema sõidad, oled Tallinnast ära lõigatud. Brasiilia on eriti kaugel, täiesti oma maailmas, ajule on see jube vajalik.
  • Mingi tundlikkus tuleb kunsti tehes kasuks. Olen selline tüüp, kes ei oska konstrueeritult tegutseda, vaid sahmib ringi. Teen kõike korraga, kurnan ennast kohutavalt ära ja põhimõtteliselt kukun kokku.
Needsamad Juhan Ulfsaki "Melanhoolia" etenduse seinad, mida praegu teen: võib-olla oleks mõistlik, et hakkan ühest otsast tegema. Aga mina jooksen ühest seinast teise juurde, annan endale ise hagu ja hoian end hulluse piiril. Kui mul on kokkusaamine, näiteks nagu sinuga täna kell kaks, siis normaalne inimene kasutaks eelnevat päeva mingite muude asjade tegemiseks. Aga mina lähen täiesti hulluks, ei tee midagi, valmistun kellakaheseks kohtumiseks. See on väga tüütu.
  • Koolis pidi ju kellaajaliselt kohal olema ja kõigi ees loengu pidama, kui hilinesid. See oli täiesti vastunäidustatud, nii et tõusin tunde varem üles ja läksin minimaalselt pool tundi varem kohale. Ühesõnaga, kogu aeg on pinge sees, aga unistan konstruktiivsest lähenemisest, kuigi ei õpi mitte kuidagi.
  • See kannatus tuleb tundlikkusest minu sees, mis sünnitab võib-olla mingit normaalset kunsti. Samas see käib üles-alla ja praegu on emotsionaalsusega üldse kehv lugu. Korraga käivad viha, passiivsuse ja meeletu kurbuse hood. Sõja keskel tundub kunsti tegemine ekstra mõttetu. Samal ajal, jumal tänatud, on mul palju tööd, muidu läheksin täiesti pööraseks.
  • Eile raiskasin töö ajast kolm tundi, kirjutades Venemaa suunamudijatele ja sportlastele, saates neile linke sellest, mis Ukrainas toimub. Just nendele, kelle meelest pole midagi toimunud ja kes panevad üles pilte sellest, kuidas nad kõhulihaseid teevad ja küsivad: "Mida paanitsete, Euroopa?"
Värisesin päev läbi vihast, aga sain aru, et niimoodi ei saa. Lõpuks pole normaalne sedasi elada. See oli millegipärast sellel hetkel ainuke asi, mida oskasin teha. Proovisin inimesi valgustada – enda naiivsus ikka ajab mind vahel naerma ja noh, jõuetus ajab hulluks. Ühesõnaga sain aru, et nii kaua, kui mul seinad valmis pole, ei saa ma uudiseid vaadata, sest olen siis kas nii vihane või nii kurb, et ei suuda midagi teha. Ja sellises seisus pole väga võimalik tööd teha ja sedasi nad valmis ju ei saa.
  • Ma ei taha sellisesse tunnelisse minna, nagu mõnega on juhtunud – pean silmas seda lõputut uudiste lugemist sadadest erinevatest kanalitest. Aitan oma võimete piires nii palju, kui saan, ja üritan oma tööd teha nii hästi, kui suudan.
  • Juhan Ulfsak lavastab Von Krahlis Lars von Trieri "Melanhooliat". Olen filmi päris mitu korda vaadanud ja see meeldis mulle väga. Nagu mul on enda lapse portreed keeruline teha, sest see on see kõige-kõigem ja soorituspinge on suur, nii on ka Trieri teos aukartust äratav. Kuidas seda teha, kui keegi on sama asja nii perfektselt ja geniaalselt ära teinud?
  • Kui tegin Baseli asju (Karlsonil oli eelmise aasta Art Baseli kunstimessil väljas madudest ja figuuridest koosnev kompositsioon "Good, Bad, Ugly" – P. K.), lubasin, et hakkan haruharva plastikut kasutama. Samas võib see vahel olla just energia- ja materjalisäästlikum. Lõpuks on küsimus, kas kasutad kohapeal olevat plastikut või transpordid kuskilt kaugelt materjali, mis on palju kallim.
  • Superleid on minu jaoks jesmoniit. See on tugevam kui kips ja nagu plast: kerge, tulekindel, aga pole mürgine. Kui segad kipsi veega, siis seda ühe kindla seguga. Plast (täpsemini polüestervaik) või vahtplast on mõlemad väga mürgised. Olen kogu aeg maskiga, nii et kui keegi vingub, et selle kerge kirurgilise maskiga on paha ja ebamugav, siis mõtlen alati: kui ta vaid teaks, mis tunne on veel nende suurte raskete maskidega aastaid tööd teha. Sealt ei käi õhk tõesti üldse läbi.
  • Keraamika on puhas lust, kuigi ahjudesse läheb palju energiat, aga iga teemaga võib hulluks minna. Tegemise mõttes on see ikkagi väga rahustav, saad ühe koha peal teha ja mingit suurt füüsilist jõudu pole vaja. Vahel peab muidugi neidki vorme meeletus koguses vorpima.
  • Vanema generatsiooni skulptoritel on hästi lahe modelleerimisoskus, selline vana kooli meisterlikkus.
  • Mu laps teeb megaägedaid asju, ta on nii osav, modelleerib väga hästi ja räägib, et temast saab skulptor. Ma küll ei sugereeri seda ja pigem loodan, et ta ei hakka selleks. Tõenäoliselt läheb see üle, aga talle meeldib siin käia.
  • Igatsus teha üht asja nii, et pole tampi peal, on asi, mida igatsen rohkemgi kui puhkust. Tahaksin rohkem süveneda, sest elu on juba pikemat aega selline, et kõike on palju ja kõigega on kiire.
Ma ei tea, kuidas seda muuta. Asjad kogunevad iseenesest, kuidagi salaja, sest mul pole ajataju. Võtan kõik suure vaimustusega vastu ja siis vaatan, et kõik on ühel ajajoonel. Koroonaajal on asjade edasi lükkamine normaalseks muutunud ja siis kuhjuvad need kõik järsku ühele ajale. Tahaksin rahulikult raamatut lugeda, aga ei saa.
  • Olen lapsest saati olnud natuke muinasjutumaniakk. Muinasjutufilmid ja mütoloogilised tegelased jooksevad mu veres naturaalselt. Mütologiseerimine tuleb lihtsalt, sest need huvid on mul olnud nii kaua, kui mäletan.
  • Praegu ei ole ma Hiiumaale juba kuid jõudnud, see on väga valus teema. See on üks koht, kus saan olla ja ringi jalutada. Aga ega ma ainult ei puhka, vaid jälgin, vaatan ja korjan asju. Mitte ainult skelette, vaid valgust, värvide kompositsiooni. Millalgi kasutan kõike, mida näen ja tunnen.
  • Mul on keeruline oma asjadest rääkida, sest seal on palju tundepõhist ja raskesti seletatavat. Sellepärast oli Eero Epneriga "Süütuse tagasitulekut" EKKM-is hea teha, sest ta sai minust aru, empaatiline inimene ikkagi. Mul õnnestus näitus teha nii, et ma ei pidanudki midagi selgitama. Tundsin, et usaldus on olemas: see oli üks kõige orgaanilisemaid näituseprojekte. Loodan, et iga inimene saab elus sellist koostööd kogeda.
  • Mulle meeldib väga raadiot kuulata: Vikerraadio, Kuku, Raadio 2. Aga praegu ei saa ma töö ajal raadiot kuulata, sest ei soovi neid uudiseid. Kuulan Londoni NTS-i raadiot, mis on nagu IDA raadio, mida kuulan samuti.
  • Näiteks mu elukaaslane Raul Saaremets ei kannata väga klassikalist muusikat. Ta läheb selle peale täiesti närvi, on ikkagi moodne mees. Aga mulle mõjub see megarahustavalt: kui mul on närvid läbi, siis see võimendab süvenemist, tekitades natuke piduliku meeleolu. Parem teha tööd sellises meeleolus kui mustas masenduses.
  • [Hiiumaal käimisest:] Minu lemmikaeg on varakevad, kui pole veel ühtegi rohelist märki. Loodan, et jõuan selleks ajaks sinna. Mu lemmiktegevus on kõndida täiesti suvaliselt mööda loomaradu. Näen, et rada läheb ja siis lihtsalt kõnnin mööda seda, kuhu iganes see viib. See on nii teraapiline ja mõnus, et täitsa lõpp. Varakevadel pole tüütuid putukaid, meie kandis on massiivselt sääski. Tahaksin teha nii, et olen suve Hiiumaal ega pea sealt üldse ära tulema.
  • Mulle meeldib isegi vihmaga telgis olla. Eestis on muidu nii, et kui on paha ilm, siis keegi festivalile ei lähe. Brasiillased istuvad vihmavarjudega mere ääres, nemad vaba päeva juba raisku ei lase. Neid ei huvita, et sajab, kuigi saan aru, et seal on soe. Eestlasi morjendab ilm väga: kui on paha ilm, siis tuleb kindlasti toas olla.
  • [Avaliku ruumi skulptuuridest:] Monumentide jaoks on ju konkurss, mis seda reguleerib. Joala puhul seda polnud, siis ongi probleem. Aga ma pole kindel, et naabrid tuleks otsusesse kaasata. Mille alusel keegi ütleb, et see on hea ja see mitte? Seal pole head lahendust. Žürii peab koosnema oma eriala professionaalidest.
Igas komisjonis võiks olla keegi väljastpoolt Eesti riiki: valdkonna professionaal, kes vaatab asja värske pilguga. Monument peaks ju kõnetama ka inimest, kes ei tea kontekstist midagi.
  • [Kunstnikupalgast:] Praegu on kõige parem võimalus öelda ei, aga olen öelnud kõigele jaa. Saab jah rahulikult teha, kuklas ei pinise 24 tundi pinge, kuidas kraapida kokku raha, millega maksta elektri, bensiini, gaasi, söögi jne eest. Põhimõtteliselt annab see vabaduse öelda mingitele töödele ei, aga nagu mainisin, siis pole ma eriline ei-mees või -naine.
  • Olen mõelnud, kas kõik õnnestunud tööd tulevad sellest, et olen tubli, või on need õnnelikud juhused ja kokkusattumused. Üksi võin siin Raja tänaval nokerdada ja teha, aga keegi ei näeks seda. Olen ikkagi kokku saanud inimestega, kes aitavad mul enda asju teha.
  • Minu Viljandi vanaema elas teise maailmasõja ajal Venemaal. Olen terve lapsepõlve kuulnud ta suust täiesti kohutavaid jutte selle kohta, mis toimus. Ta on alati öelnud, et on, mis on, aga kõige hullem siin maailmas on sõda. Kui sõda pole, on kõik hästi. Olen seda meeles pidanud ja raskel ajal meelde tuletanud. Kahjuks ongi käes see kõige hirmsam asi, mida olen eluaeg abstraktsel moel kartnud. Aga ikkagi ei tasu meelt heita, sest just võitlusvaimu on praegu kõige rohkem vaja. Meeleheide ei aita kedagi.


Tema kohta

muuda


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Edith_Karlson&oldid=122425"