Minu Viljandi vanaema elas teise maailmasõja ajal Venemaal. Olen terve lapsepõlve kuulnud ta suust täiesti kohutavaid jutte selle kohta, mis toimus. Ta on alati öelnud, et on, mis on, aga kõige hullem siin maailmas on sõda. Kui sõda pole, on kõik hästi. Olen seda meeles pidanud ja raskel ajal meelde tuletanud. Kahjuks ongi käes see kõige hirmsam asi, mida olen eluaeg abstraktsel moel kartnud. Aga ikkagi ei tasu meelt heita, sest just võitlusvaimu on praegu kõige rohkem vaja. Meeleheide ei aita kedagi.
