Marinaad

ProosaRedigeeri

  • Õnnis on uskuda valesse. Valed on need, mis meid liidavad, lohutavad, kinnitavad ja aitavad hädas. Mitte tõed. Tõde on kuidagi tavaline. Kas on keegi veel tõesse uskunud? Tõde on niisamagi olemas, ilma usuta, peaaegu nagu süüdistus, nagu meie eneste olemasolu ise, ilma soola ja suhkru ja viinade marinaadita, milletagi, paljalt. (lk 117)


LuuleRedigeeri

Nüüd me metsades laulavad seened,
kätte jõudnud on tasumistund.
Marinaadide libedad leemed
lauanõudele sülgavad und.

Pilvik riisikas sõbra näeb ära,
põdramokk pole töllakil, ei!
Seene-Mikk kuuleb kaugele ära
kukeseenegi kollase hei!