Mees, kes teadis ussisõnu

"Mees, kes teadis ussisõnu" on Andrus Kivirähu 2007. aastal Eesti Keele Sihtasutuse väljaandes ilmunud romaan. Tsitaadid on võetud teose esmatrükist.

Lollus on alandav, mitte tarkus. (lk. 7)
"Öelge ometi oma vanematele, et nad oma sõgedusest loobuksid! Kõik mõistlikud inimesed kolivad praegu metsast külasse. Rumal on ju elada veel meie sajandil kusagil pimedas padrikus ja loobuda kõigist hüvedest, mida pakub tänapäeva teadus." [külavanem Johannes] (lk. 24)
"Tark teeb nii nagu teised targad ees, mitte ei jookse omapäi justkui sulust lahti pääsenud põrsas." [külavanem Johannes] (lk. 24)
"Kõik eestlased peavad pimedast metsast välja tulema, päikese ja taevatuulte kätte, sest need tuuled kannavad meie juurde kaugete maade tarkust," [külavanem Johannes] (lk. 24–25)
"Üks usub haldjaid ja käib hiies, teine usub Jeesust ja käib kirikus," ütles ta [onu Vootele]. "See on ainult moeasi. Midagi kasulikku pole ühegi jumalaga peale hakata, need on rohkem nagu sõled või helmed, lihtsalt ilu pärast. Kaela riputamiseks või niisama mängimiseks." (lk. 26).
"Küla ajabki hulluks, sest neil on seal tõesti palju isevärki riistapuid. Aga sa pead aru saama, et kõik need asjad on välja mõeldud ainult ühel põhjusel – nad on ussisõnad ära unustanud." [onu Vootele] (lk. 27)
Teda ei huvitanud see, et enam mitte keegi sõjas ei käinud, ta nagu ei saanud sellest aru ja vahel tundus, et ta pidas tõelist elu üksnes mingiks paksuks uduks, mis lolle küll eksiteele viib, kuid millest tema kerge vaevaga läbi näeb. Ta oli surmkindel, et see udu peagi hajub ning siis hakatakse elama jälle nii nagu ennemuiste. (lk. 38)
Seega oli hundipiimast keeldumine kohutav kuritegu, see oli vanade kommete reetmine ning miski ei saanud Tambeti meelest olla jälgim. (lk. 39)
"Keegi ei taha ju tunnistada, et ta on loll." [onu Vootele] (lk. 43)
"Inimene tahab endale ikka väikesegi võimaluse jätta, ta ei lepi kunagi paratamatusega." [onu Vootele] (lk. 43)
"Kui Meeme neile seletas, et meie peaksime ikka oma iidsete relvade juurde jääma, kinnitasid paljud, et selline taktika oleks selge enesetapp. “Me peame õppima arenenud rahvastelt,” ütlesid nad, “ja kui raudmehed sõdivad lagedal väljal ja ilma huntideta, siis järelikult on niimoodi õigem ja tulusam. Küllap nemad juba teavad, mis hea on! Nad on ikkagi kaugetelt maadelt siia purjetanud! Me peame neilt õppima, mitte minema lahingusse nagu mingid inimahvid. Ei saa eestlaste nimele sedasi häbi teha! Nähku raudmehed, et ka meie oskame sõdida inimese kombel! Et me pole küünevõrdki teistest rahvastest halvemad!”" [onu Vootele] (lk. 49).
"Meeme puhastas metsa võõramaalastest, aga mingil hetkel polnud sellel enam mõtet. Mets jäi aina tühjemaks ja Meeme, kes oli seadnud eesmärgiks oma rahva päästmise ja raudmeeste tapmise, nägi, et see rahvas tungleb vabatahtlikult nendesamade raudmeeste uste taga, et osta endale väike maalapp, ajada perse päikese poole uppi ja lõigata käpuli maas sirbiga vilja. Milleks pidi Meeme võitlema? Ta nägi, et inimesed ei vaja tema abi. Siis tappis Meeme raudmehi veel ainult juhul, kui need talle päris jalgu jäid, muul ajal aga sõi seeni ja magas... Vahet pole. Talle ei lähe enam miski korda, ta on kõigele käega löönud ning tahab veel üksnes puhata." [onu Vootele] (lk. 50)
Seda oli selgelt näha, kuna nad ei kandnud seljas loomanahku, vaid jalutasid ringi ihualasti. Nad väitsid, et säärane on iidne komme ja et meie rahva allakäik ei alanud mitte külasse kolimise ja leiva söömisega, vaid sellega, et aeti selga võõraste loomade nahad ning võeti kasutusele laevadelt röövitud riistad. Nende endi majapidamises polnud kübetki metalli, üksnes kivist valmistatud pihukirved. (lk. 56)
"Kurb, et vanad teadmised kaovad." [Pirre ja Rääk] (lk. 59)
"Ülgas, ma saan aru, et on olemas vanad tavad ja kombed ning et meie rahvale on alati meeldinud uskuda, et järved ja jõed pole mitte üksnes suured veeloigud või nired, vaid samasugused elusolendid nagu me isegi. Ja et seda paremini mõista ning endale ette kujutada, on välja mõeldud kõik need haldjad, kes siis justkui peaksid vetesügavuses elama. See on ilus muinasjutt." [onu Vootele] (lk. 73–74)
"Meid on siia metsa jäänud väga vähe. Me oleme viimased ja väga võimalik, et meiegi seast rändavad veel mitmed ära külasse. Meie aeg lõpeb varem või hiljem ja kõik sinu haldjad unustatakse peagi. Kas on siis mõtet veel neid väheseid aastaid, mis meile on jäänud, mürgitada rumala meeletusega?" [onu Vootele] (lk. 75).
"Ja kui sina tahad mind edaspidi valeks eestlaseks pidada, eks siis pea. Mul pole sellest sooja ega külma." [onu Vootele] (lk. 76)
Avastatud saladus keerles mul kõhus ning lausa trügis keelele – sest mis mõtet on midagi välja nuhkida, kui sa oma teadmisega kelkida ei või! (lk. 89)
Alles hiljem olen ma mõistnud, et ehkki Ülgas ja Tambet vihkasid kõiki külasse elama asunuid, ei elanud nad ka ise enam päriselt metsas. Nad olid pettunud ja pahased, nähes vana head metsaelu vähehaaval välja suremas, ning et sellest üle olla, klammerdusid eriti iidsete ning salapäraste tavade ning loitsude külge, otsisid pääseteed välja mõeldud haldjailmast ega hoolinud enam tavalistest ussisõnadest. Need tundusid neile liiga nõrgad; need polnud ju suutnud inimesi metsas kinni pidada, seega ei olnud neist mingit kasu. Ülgase ja Tambeti meelest võis abi olla veel vaid nõidustest, ent kuna ussid teadsid, et mingit nõidust pole olemas, ei tahtnud Ülgas ja Tambet nendega enam tegemist teha. Vaevalt oleks neid enam rahuldanud isegi Põhja Konn. Nad uskusid, et on leidnud midagi hoopis vägevamat ja muudkui jahusid oma haldjatest ning metsaemadest, kujutledes, et hoiavad elus muistseid väärtusi. Tegelikult olid nad neist sama kaugele eksinud kui inimesed külas. Aga nad ei mõistnud seda iialgi. (lk. 93–94)
"Ta ütles, et ta ei tahakski minna, aga midagi pole teha. Vastu tuult pole mõtet sülitada. Kui ülejäänud inimesed on otsustanud külasse minna, siis tuleb sellega leppida ja teha nii nagu teised." [Pärtel] (lk. 115)
"Elu on kord juba selline, et kõik asjad saavad otsa." [Vootele] (lk. 119)
"Ebameeldivad asjad on nagu vihm: kunagi nad meile kaela tulevad, aga sellepärast pole mõtet muretseda seni kuni päike paistab. Ja üldse, ka vihma eest saab varju minna, ning paljud asjad, mis kaugelt tunduvad koledad, pole lähedalt vaadates üldsegi nii hirmsad." [Vootele] (lk. 120)
Ma ei tahtnud Pärtlit kohata, sest ta polnud enam Pärtel, vaid Peetrus, ja mitte miski ei saa olla koledam kui sulle ammu tuttava ja armsa inimese muutumine kellekski võõraks ning arusaamatuks. (lk. 128)
On muidugi veel külainimesed ja nemadki tulevad vahel metsa marju, seeni või hagu korjama, aga neist pole metsale vastast. Nemad kardavad metsa, palju rohkem kui mets seda väärt on, ning on oma hirmu suurendamiseks välja mõelnud kõiksugu uskumatuid peletisi – libahunte, härjapõlvlasi ja tonte. Isegi haldjaid usuvad ja kardavad need vaesed lollpead – hiietark Ülgas võiks tõesti rahul olla, tal on tublid jüngrid ning neid on palju. Kummaline, et ussisõnad on unustatud, kuid usk haldjatesse jääb. Lollus on tugevam kui tarkus. (lk. 141–142).
On olemas ju ka mitut liiki lilli – mõned lausa kutsuvad ennast noppima, nende igat värvi õied säravad sulle aasal vastu ning sa märkad neid ka kõige kõrgema rohu seest. Lapsena meeldis mulle väga lilli korjata ja emale kinkida, juba varakevadel, kui ilmusid välja esimesed kollased paiselehed, noppisin ma neid ja viisin koju. Ometi pole paiseleht mingi õige lill, ta närtsib toas peaaegu kohe, aga ta eraldub oma kuldse õisikuga kevadisest kulust ning otse meelitab end murdma. Rääkimata hilisematest kullerkuppudest, karikakardest, kellukatest ning moonidest. Ma ei saanud lapsena neist kunagi rahuliku südamega mööda minna; isegi kui mul oli kuhugi kiire, takerdus jalg nende kirjusid õisi nähes ja tekkis hirmus tahtmine lilli korjama minna. Aga on ka terve hulk selliseid taimi, mis sind mitte millegagi ei eruta. Need on ka kõiksugused kõrred ja putked, mida on täis terve mets. Neid ei korjata iialgi! Tunduks isegi naljakas minna koju peotäie tavalise rohuga. Mis sa sellest heinast ikka tuppa vead! Muidugi on tore, et needki taimed ilmas olemas on, sest metsaalune ei saa ju olla kaetud üksnes lilledega, aga nad ei köida su pilku. Ja Hiie oli paraku just sedasorti taim. (lk. 150–151)
Nimelt olid nad oma muinsuseihaluses jõudnud sinnamaani, et isegi koopas elamine tundus neile arutu moodsusena. Nad tahtsid minna tagasi nii kaugele minevikku kui võimalik, sest uskusid, et üksnes esivanemad teadsid tõde ja kogu järgnev areng pole muud kui pidurdamatu libisemine sohu. (lk. 154)
Oma põhimõtete nimel olid nad aga igaks piinaks valmis. (lk. 154)
Korraga tundsin ma end hirmus üksikuna, keset võõraid ja imelikke inimesi, kellega mul pole kõige vähematki ühist. (lk. 167)
"Kuidas sa ometi võid arvata, et sina oled tark, aga kõik need vägevad võõramaa rahvad, kes jumala nimel tervet maailma valitsevad, koosnevad lollidest?" [Johannes] (lk. 168)
Me elasime erinevates maailmades nagu kaks tigu, kes ei pääse teineteise kodadesse pilku heitma. (lk. 170)
Siin istus nüüd mees, kes oli loobunud ussisõnadest ja koguni eitas raevukalt nende olemasolu. Ja ta oli oma otsuse üle uhke, uskus end sammuvat õigel teel ja tahtis mindki sinna kaasa vedada. Tegelikult oli ta nagu inimene, kes on endal käe ostast hammustanud ja vedeleb nüüd maas, abitu nagu pamp. (lk. 173)
"Inimene peab oma kohta teadma: meie oleme väike ja vaene rahvas!" [Johannes] (lk. 174)
Ta ei tundunud olevat erilises vaimustuses, ussisõnad ei olnud hundiks muutumise vastu piisavalt hea vahetuskaup. (lk. 177)
Ussisõnu need inimesed eitasid; kõik väärtuslik, mida metsas küllaga leidus, oli neile tundmatu ja võõras – aga haldjad, need hiietark Ülgase välja mõeldud muinasjututegelased, olid otsaga külasse välja jõudnud ning siingi kenasti kodunenud! (lk. 179).
"Nemad on ju võõralt maalt tulnud, nemad teavad paremini, kuidas maailma asjad on seatud. Nemad ikka peavad meid kamanadama, mitte meie neid. Meie tulime ju alles äsja metsast välja – mida meil neile õpetada on?" [Jaakop] (lk. 186)
"Mida ma teen nende ussisõnadega, ega ma uss ole! Ma olen inimene, elan inimeste külas ja räägin inimeste keelt." [Pärtel-Peetrus] (lk. 186)
"Teenriks on väga raske saada, sest kõik tahavad seda, aga rüütlid, vastupidi, võtavad väga harva enda juurde endiseid talupoegi. Nad eelistavad oma teenrid välismaalt tuua, sest meie inimesed on alles liiga rumalad ja võivad rüütlile peenes seltskonnas häbi teha." [Jaakop] (lk. 186)
"Nad ei pea meid endiga ikka päris võrdseks." [Jaakop] (lk. 187)
"Sa, Leemet, ära ärple!" soovitas nüüd ka Pärtel. "Sina alles tulid külasse, kõige parem oleks, kui sa silmad ja kõrvad lahti hoiaksid ja püüaksid võimalikult palju õppida, et elada nii, nagu inimesed elavad, aga mitte nii, nagu loomad metsas." (lk. 187)
"Mina usun küll, et ükskord tõuseb meie rahva hulgast ka kuulsaid koorilauljaid ja kastraate, kes terves maailmas kuulsust koguvad. Selleks tuleb aga kõigepealt meie maal ka nii kaugele jõuda, et siin hakatakse mune maha lõikama. See on häbiasi – me oleks nagu mingi kolgas, igal pool mujal tehakse seda tööd, aga meil mitte!" [Jaakop] (lk. 188)
Temal oli saksa tallipoisi õpetusse nii suur usk, et ta oleks pidanud ilmselt võimalikuks selle abil ka surnuid üles äratada. (lk. 189)
"Ma tean küll, et see on patt, aga see on põnev." [Magdaleena] (lk. 193)
"Jah, muidugi, külast tulles silmad enam ei seleta. Seal jääb kõik nüriks, alates mõistusest." [Meeme] (lk. 194)
"Me kuulume eelmisesse aastasse ja meie saatus on vaikselt põrmuks muutuda, sest puu otsas on tärganud juba uus elu ja seal puhkevad uued, värsked ja rohelised pungad." [Meeme] (lk. 195)
Need olid ussisõnad minu suus, mis lehkasid: uues maailmas kasutuks ja ülearuseks osutuvad teadmised, mis vaikselt pehkisid ning imalat lõhna eritasid. (lk. 195)
Külas elati küll totralt, kuid täisvereliselt. Seal elas Magdaleena, keda ma ihaldasin. Ma oleksin pidanud sinna minema, et pääseda kõduhaisust oma ninas. Ja ometi ei tahtnud ma sed ateha, ainuüksi see mõte oli mulle vastik. Mul ei olnud metsas mitte midagi peale hakata, mul puudus siin igasugune tulevik – kuid see oli minu kodu. Küla oli võõras. (lk. 196)
Ma olin talle alati kaasa tundnud, sest miski pole lapse jaoks suurem õnnetus kui omada ema ja isa, kes sind ei armasta. (lk. 200)
"Las see suur maailm teeb mis tahes lollusi, pead siis sina kohe kõike omal nahal järele katsuma!" [Möigas] (lk. 227)
"Inimkond on saanud targemaks, kui sa arvatagi oskad. Mul on lihtsalt kahju, et sa ei taha elada nagu teised noored. Isegi kui sina oskad ussisõnu ja need pole saatanast – no mida sa nendega laias maailmas peale hakkad?" [Röks] (lk. 230)
"Need uued tuuled, need muudavad inimesi, ja neid tuuli mina enam kinni püüda ei oska. Nad on liiga kiired." [Möigas] (lk. 235)
Mulle tundus sel hetkel, et me teame ehk juba liigagi palju säärast, mida teised ei tea, ning vastupidi, liiga vähe sellist, mis on kõigile teistele tuttav, aga ma ei öelnud Hiiele midagi. (lk. 236)
Tambet ei saanud muistses maailmas enam hakkama, ta ei mõistnud selle keelt; seepärast ta tapeti ja keedeti ning tema pealuust valmistati peeker. (lk. 241)
Ta noogutas nii ägedalt pead, see pisike, korraga nii vanaks ja tillukeseks jäänud naine, et mul polnud südant talle näkku naerda ja öelda, et mingeid haldjaid pole olemas ning kui ta meid päästis, siis üksnes tänu oma täis roojamata südamele, mida polnud suutnud lõplikult määrida Ülgase muinasjutud. Tema mehe südamest olid need lõputud haldjalood teinud mudatüki. (lk. 259)
"Neid pole tarvis karta, kartma peab inimesi, kes haldjatesse usuvad." [Leemet] (lk. 293)
Siin ma nüüd istusin, keset moodsat lollust, ja pidin siia jääma elu lõpuni. (lk. 294)
"Ma ei vaja endale isandat, veel vähem hakkan ma teda enda jaoks välja mõtlema." [Leemet] (lk. 295)
"Me ei näeks muidu mitte kunagi kõiki neid laia maailma imeasju, kui rüütlid ja mungad meie eest ei hoolitseks." [Jaakop] (lk. 300)
Nad olid mu parimad sõbrad, aga nüüd istusin ma inimeste keskel, kes tahtsid neid tappa ja õgida üksnes sellepärast, et õppida selgeks olematu lindude keel – keegi loll oli sellise jutu välja mõelnud. (lk. 301)
Nad ei tea midagi ei metsast, kust nad on tulnud, kuid mille nad on unustanud, ega laiast maailmast, kuhu nad pole jõudnud ega jõuagi." [Magdaleena] (lk. 302)
Johannes vaidles mulle aga vastu, endal lõug rasvast läikimas, ja seletas, et just leib on inimese peatoidus, kuna nii on määranud jumal ning igal pool arenenud maailmas on inimestel kombeks palehigis oma igapäevast leiba teenida. (lk. 303)
Päris vabaks nad oma minevikust ikkagi ei saanud – see ahvatles neid, ilma et nad isegi oleks teadnud miks. Kui nad aga tõesti millegi iidse peale sattusid, ei osanud nad seda õigesti kohelda, nad olid kui väikesed lapsed, kes allikat imetledes liiga kaugele kummarduvad ning pea ees vette kukuvad. (lk. 320)
Teie valik oli vale, tüdrukud! See uus maailmon nõrj, ta puruneb vana maailma hammustuste läbi otsekui ämblikuvõrk. Kas kõik need uued vigurid suutsid kaitsta teie tobedaid mehi? (lk. 346)
Ma tapsime ja põletasime, aga siis me lahkusime külast, tüdrukud tulid peidust välja ja elasid edasi, leidsid endile uued mehed ja sünnitasid neile lapsi, kellest ükski ei mõistnud ussikeelt. (lk. 346)
"Meil on kõigil tugev, nahast kaelarihm. Oi, kui ilus see on! Sinna on kinnitatud hõbedast naaste ja seotud värvilisi paelakesi. Metsas pole ühelgi karul nii ilusat kraed. Need on toodud mere tagant, välismaalt. Ei, meie küll ei kavatse kindlusest põgeneda." [karud] (lk. 348)
"Aga härrad ütlesid, et nende jaoks on ükskõik, milline mats selle kuritöö korda saatis. Nad ütlesid, et me kõik oleme alles elajad ja metslased, kellel pole kultuuri ega au. Nad ütlesid, et nendel pole aega vahet teha, kes meist on ristitud ja kes mitte, ning et igal juhul tuleb meil oma kaaslaste sigaduste eest vastust anda." [Johannes] (lk. 370)