Hobuse seljaski paistab too Peeter ikka suur küll. Ammu pole enam kedagi, kes teda näinud on, ometi teatakse, missugune ta oli, kus käis ja mida tegi. Oli rahvamees, ajas lihtinimestega juttu, kuigi pikad habemed pani maksu alla. Oma sõduritega koos käis lahingutes, oli väejuht, tegi rootslastele säru. Jah, tappis Eestimaa tühjaks, ka niisugune legend on läbi kolme sajandi rahva mälus edasi kandunud. Kuigi, paraku, ei ole enam võimalik määratleda, kumb siinmail tookord rohkem verevalamisi korraldas, kas parimas meheeas Peeter või poisiohtu rootslane Karl. Teadupärast kuul ei vali ei rahvuse ega poliitilise meelsuse vahel. Kuul võtab selle, kes ette jääb. Nii oli, sest sõda oli - Suur Põhjasõda. (lk 9)
