Ava peamenüü

"Põrgupõhja uus Vanapagan" on Anton Hansen Tammsaare kirjutatud romaan.

  • Miks närib kahtlus ikka ja alati meie rinnas, nii et oleme sunnitud vahetpidamata ja paratamatult juurdlema!
  • Kui ei oska vastata, siis ütle – ei mäleta.
  • Inimene usub, et õnn on seda suurem, mida rohkem tal on.
  • Ära siga mõnita, siga hoiab oma pesa korras.
  • Lutikas on koduloom ja konti pole ta veel kellelgi rikkunud.
  • Inimene on ju niisuke, et valeta talle kas või kõige hullem asi ette, kohe usub, aga katsu tõtt rääkida – kahtleb, pinnib, uurib, nõuab tunnistajaid.
  • Aga tööd peab tegema, kõvasti tegema, sest muidu tulevad kurjad mõtted ja hirmud.
  • Elu nõuab seda, mida võimalik maitsta, tunda, mõõta, kaaluda, usk – mida ei taba ükski meel, nii et usuanded seisavad siin- või sealpool elu.
  • Usk on ainult seal, kus elav ja igavene hing.
  • Noorsoole tuleb õpetada tööarmastust, karskust, kasinust, lihtsust, ausust, aga elav inimene tahab lillutada, üle aisa lüüa, pisut varastada, valetada ja petta, sest muidu ta ei tunne, et ta on inimene
  • Härg hakkab ka möirgama ja täkk hirnuma, kui on hea ninaesine ja midagi ei tee.
  • On halb, tuleb kutsumata, on hea, ei tule kutsudeski, nõnda on inimesega. Ainult loom tuleb ka siis koju, kui võõrsil on hea.
  • Elu vajab niisutust nagu põldki, kui ta peab vilja kandma.
  • Kui ruttu muutub iga rõõm leinaks, iga õnn õnnetuseks.
  • Inimesega on ju nõnda, et temast endast on raske aru saada, mis ta on, vaid kõigepealt peab teadma, mis tal on.
  • Ole mees või naine, noor või vana, rikas või vaene, ikka võib jumal su uputada nagu kassipoja kas või solgiämbrisse.