Püüton

Proosa

• "Pidage kinni!" hüüatan ma ja koputan juhile õlale. Kuna kogu ta tähelepanu oli suunatud salakavalatele aukudele, ei märganud ta püütonit, kes libises tee kõrval rohus vaevalt ühe meetri kaugusel. Juht lükkab sisse tagasikäigu ja ajab autot tagurpidi. Peenike jahune tolm, mis seni pilvena meie taga hõljus, mässib meid nüüd endasse ja paiskub aknaist sisse. Kui see lõpuks ruutudele, kaameratele, meie nägudele ja rõivastele maha on langenud, näeme hiiglamadu, kes oma võimast kollase- ja pruunikirjut keha läbi rohu veab. Ta roomab tihniku poole, kus ta aegamööda meie silmist kaob. Kui ilus ta oli ja kui nõtkelt ta edasi liikus! Olen õnnelik, et võisin vaid hetkegi looma ilust rõõmu tunda.
  • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 75

Luule

Püütoni keha kaardub
läbi öö kui ekstaasis -
tunnen su keerde kokku tõmbuvat...
Ja maailmal napib õhku.

• Lola Ridge, "Brooklyni sild", rmt: "Geto ja teised luuletused" ("The Ghetto and Other Poems"), 1918