Otto Diderich Ottesen, "Kimp pühendusega baleriin Lucile Grahnile" (1844)

Proosa Redigeeri

  • ... ka osutus Alliksaare kirjutamisviis raskesti jäljendatavaks, selles mõttes, et ta jätab imiteerijale äärmiselt vähe individuaalset vabadust ega lase poeetilist mõtlemist välja "alliksaarelikkuse" kitsast klambrist. Alliksaare "avar" stiil jäi seega paradoksaalsel kombel tema signatuuri vangistusse, ja nii ongi juhtunud, et tüüpilise Alliksaare luuletuse õnnestunumad jäljendused naljakal kombel pühendati Alliksaarele endale. Selline signatuuriseotus välistab ühisstiili tekkimise (mõeldagu näiteks, milline näeks välja klassitsistlik luule, kus iga pastoraalne idüll oleks alandlikus tänuvõlas pühendatud Theokritosele või Vergiliusele).
    • Hasso Krull, "Jüri Üdi, Juhan Viiding ja eesti luule", järelsõna raamatule Jüri Üdi ja Juhan Viiding, "Kogutud luuletused", 1998, lk 585-586


  • Printsregent (tulevane kuningas George IV), kes valitses oma vaimuhaige isa George III asemel, oli Euroopa Esimene Dändi. [---] Kõigis Austeni romaanides kohtab dändisid ja reeglina on nad negatiivsed tegelased. Austenile printsregent ei meeldinud, kuigi viimane oli tema loomingu tuline austaja, kel igas oma residentsis oli täielik kogu tema teostest. Kuulnud, et Austen on jälle Londonis käimas, lasi printsregent oma Carlton House'i raamatukoguhoidjal reverend James Stanier Clarke'il organiseerida talle ringkäigu majas, mille käigus viimane soovitas Austenil pühendada oma järgmine raamat printsregendile. Selleks raamatuks sai Emma. (lk 543)
  • Diskreetselt edastatud kuninglik soov oli tegelikult käsuks ja Austen komponeeriski lakoonilise tiitellehe: "Emma, pühendatud Tema loaga Tema Kuninglikule Kõrgusele Printsregendile". Kirjastaja John Murray arvates oli seda liiga vähe ja praegune pühendus ongi tema looming. Printsregent ise ei andnud mingil viisil märku, et ta pühendust oleks märganud, aga kolm kuud hiljem saabus kuninglikult raamatukoguhoidjalt tänukiri pühendusega koopia eest. (lk 544)