Proosa

muuda
  • Kui viimane saad oli maas, hakkas vana mehe meelekohas rähn taguma. Ta istus põllupeenrale, võttis kalossid jalast, luitunud nokatsmütsi peast ja tõmbas käega üle valge lauba ja pealae, mis polnud nagu eluilmaski päikest ja õhku saanud. Kui pealage ei oleks ääristanud õhuke hall juustepärg, oleks võinud mõelda, et pealmise mütsi all on valge alumine müts, nagu pealisriiete all on harilikult pesu, nii järsult erines sile lagipea kortsulisest, pruuniks põlenud näost. (lk 11-12)
    • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23