Luule

muuda

Kasemetsa nõlvakule
süütasime lõkketule.
Seal ta leegib, suur ja ere,
koos on kõik pioneeripere.
...
Veel on kaunid laagripäevad,
veel meid männimetsad näevad.
Täna veel on meie päralt
suvi rõõmus, soe ja särav.

Leegi, lõke! Meelde jäägu
kõik need õhtud, rukkiräägud,
luuremängud, pikad retked,
lõkke süütamise hetked.

Varsti kellahelin kaigub,
algab klassis töö ja vaikus.
Aga siin, kus vanad kased,
maha jääb me lõkkease.

  • Ilmi Kolla, "Armsad õhtud", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 25