Piret Kalda

Eesti näitleja

Piret Kalda (sündinud 4. veebruaril 1966 Tartus) on eesti näitleja.

Piret Kalda (2013)

Intervjuud

muuda
  • Ma olin oma klassis esimene, kes üldse sai kõrgkooli sisse ja loomulikult inimene on nii laisk, et kui ma juba kuskile olen sisse saanud, siis miks ma peaksin üldse kuhugi mujale proovima. Minul oli suvi vaba, ma ei pidanud enam õppima
  • Isa ei rääkinud minuga tükk aega, kui ma sinna lavakasse sisse sain. Kuskilt oli isal see arusaam, et kõik näitlejad on litsid ja joodikud. Päris tegelik põhjus oli see, et ma läksin kodust ära. Pesamuna läks kodust ära.
  • Minu jaoks see kontrast oli suur – järsku õppejõud räägivad minuga, nagu ma oleksin inimene. Keegi ei mõnitagi, keegi ei alandagi.
  • Lastega käidi ju meestejuuksuris. Tartus Raekoja platsil oli juuksur ja mind pandi sinna ja isa luges ise seal sel ajal lehte. Ma mäletan seda, kuidas juuksuri see krr-krr-krr hakkas kuklast üles minema ja ma mõtlesin, et nii pole mulle veel kunagi lõigatud. Kui valmis sai ja isa silmad lehe pealt üles tõstis, siis ta lihtsalt ütles, et noh, tegelikult on ta tüdruk.


  • [Esimestest ringreisidest teatriga 1990. aastatel:] ... nagu oleks vangis koos ühes kongis istunud, kuna need olud ja tingimused olid ikkagi väga askeetlikud – see, mis bussidega me käisime, need täiesti kütmata kultuurimajad ... [...] Päevas oli vahepeal mitu etendust ja mis kohtades – selliseid asju ei suuda välja ka mõelda, mis tingimused need kõik olid. See pani sellise aluse sõprusele, et sa tunnedki inimest läbi ja lõhki.
  • [Reisidest:] Sa tahad astuda sellest enda maailmast, kus sa igapäevaselt oled, olmest ja kultuurikeskkonnast välja astuda. Üldiselt on meie reisid viinud meid ju erinevatesse kultuuriruumidesse ja need ongi vist sellised, kus sa tahad eemalduda ja samas avastada. Meeletult avastada seda teist maailma.
  • [Lennuki õhkutõusmisest:] Täpselt nii, et see jõud on suurem kui need juured, mis sind kinni hoiavad. Kui see lennuk on õhus, siis tuleb vabanemise tunne, et ükskõik mis jamad kuskil on, siis kahjuks mina enam aidata ei saa. Nüüd peate te ise hakkama saama.
  • Reisikaaslane peab olema inimene, kes ei vingu ega ei virise. Meil peab olema ühtemoodi eelarve. [---] Päris oma perega on väga kulukas. Kahekesi on muidugi kõige lihtsam reisida. Kui punt suuremaks läheb, on keerulisem, aga võib ka väga tore olla. Inimesed peavad olema lihtsalt need, keda sa tunned. Väga raske on päris võõra inimesega, sest reisil avalduvad meie positiivsed, aga kõige negatiivsemad iseloomujooned. Nad peavad olema talutavad kogu kambale.
  • Mulle väga meeldis pereelu. Kõik see, mis sinna juurde kuulub. Üldiselt mulle meeldis see, et kõik käis nii nagu mina tahtsin. Sellega oli teistel ikka tegemist, kuigi nad lõpuks allusid mulle. Neil ei jäänud lihtsalt muud üle.
  • Iga lapsevanem võib öelda, et lapsed tõmbavad su ego nii maha, et sellest pärisegost on jäänud mulle alles ikkagi riismed. Aga muidu ikka mingi ego on, ma ei peaks muidu teatris vastu.
  • Ma leian, et see oli väga õnnelik aeg, kui suunati. Ükskõik kui vilets sa koolis olid või palju sul neid eeldusi oli, anti sulle ikkagi võimalus. See oli halb aeg teatrisse tulekuks lihtsalt seepärast, et siis kogu ühiskonnakord muutus. Teatrit ei olnud ausalt öeldes mitte kellelegi vaja. Võib-olla tegijatele endale ja mõnele üksikule hullule. Väljas toimus palju huvitavam elu – sinimustvalged lehvisid ja kõik see poliitika oli nr 1 ja see teater ei suutnud ennast ka nii kohandada, et oleks materjali, mida anda. Ma mäletan seda olukorda, tohutult keerulised ajad, inimesi tapeti tänavatel, kõik see 90ndate algus. Täielik Chicago, mis tänavatel ja poliitikas toimus. Väga põnev. Ma mäletan, et mängisime Salme kultuurimajas suurel laval ühte Kaarel Kilveti lavastust, niisugust inglise absurdi. See oli nii totter. Me mängisime inglise kuningakoja kuningannat ja kuningat ja minul oli au olla printsess ning see tundus nii totter, sest väljas oli palju absurdsem, põnevam päriselu. Ja me mängime laval mingit surnud nalja. Ühesõnaga, see ei kõlksunud üldse kokku.
  • Aga millal mina ise tundsin, miks mulle meeldib see eriala ja miks mulle meeldib olla näitleja – see oli siis, kui me tegime Ugalas diplomilavastuse "Kolm õde", mida mängisime hästi vähe ja ükskord, kui olid juba peaproovid, tundsin järsku, et minu tegelane teeb seda, mitte mina. Järsku oli mu sees teine inimene. See, keda sa mängid, juhib sind. See kestis üksikud sekundid, aga see tunne, et sa teed tegelikult õiget asja, see vist on see, kus kuklakarvad tõusevad püsti, et appi, mis see nüüd oli.
  • Tahaks hästi hea vanaema olla. Sest minu lastel olid väga head vanavanemad, on praegugi. Nad on mõlemad küll eakad. Mul ema veel elab ja laste isa ema elab. Selles mõttes on vanaemad veel olemas. Eriti kui lapsed on väiksed, siis ma näen, kui oluline on, kui on vanaemad, sest minul ei olnud vanaemasid. Ma ei teadnud seda, kui hea ja kui oluline see lastele on, kui on vanavanemad. Nii tore. Ma tahaks olla ka hea vanaema. Aga mis teha.


  • Ka mu armas õpetaja Kalju Komissarov võis vahel öelda, et hääl on sul nagu tite peer, mis tähendas, et see on nõrk, sellega tuleb tööd teha ja see on täiesti õige. Väikseid piiksujaid ei viitsi ju kuulata, hääles peab olema mingi power sees.
  • Mulle meeldib, kui asju tehakse professionaalselt. See tähendab, et las lauljad laulavad ja need, kes laulda ei oska, ärgu laulgu. On väga häid laulvaid näitlejaid, nii et need, kes ei oska, ei peaks laulma.
  • Kui ma vähegi sain, siis ma ei võtnud lapsi teatrisse kaasa. Ma arvan, et see ei ole kellegi jaoks mugav, kui nad seal pimedas keldris ringi tolknevad ja kõigil jalus on. Olen mina närviline ja ega see päris õige ei ole. Aga ega nad ei pääsenud ka sellest, mõnikord olid ikkagi sunnitud tulema.


  • [Teatri ja koreograafia põimumisest:] Enam ei ole nii, et ühed kõmistavad ja teised väänlevad – need pannakse nüüd ühte.
  • Nende pikkade aastate jooksul olen jõudnud kahetseda küll, et minust näitleja sai. Sellepärast räägin ka lastele, et kõik teed on valla – ärge minge kõik ühte kraavi. Teistpidi ei tea, kas mingi teise ameti juures oleksin ma olnud nii õnnelik ja selliste kolleegidega ümbritsetud. Tihtipeale kaaluvad just need inimesed kõik miinused üle.
  • Kostüümide nägemine tekitab vaimustust – need on nii ilusad. Näitlejale võib teinekord kostüüm olla rollilahendus, mida ise poleks välja mõelnud. Roll saab tänu kostüümile palju rikkamaks.

Välislingid

muuda