Peagi oli kohv valmis ja tassid-taldrikud linal pihlaka vilus. Oli tore asi, see söömine õuemurul! Suvine tuul kiigutas tasa pihlaka lehti, millest tekkis hulk libisevaid harulisi varje laudlinale ja sööjatelegi. Kohv ja saiad lõhnasid. Ja kuipalju ruumi oli kõigile, kui toaseinu piiramas ei olnud!
Ka Muri ja Hints olid jaol. Muri istus nagu suur känd Õie lähedal, napsas vahetevahel tugeva naksuga kärbseid ja kõrva üles-alla liigutades jälgis hoolikalt sööjaid. Lapsed andsid talle palakesi. Hints paitas seljaga Kulla kätt ja lõi oma magusamat nurru, kuni talle mõni meeldiv tükike suhu rändas. Kanadki tulid lähemale ja Antsu tutitibu, kes eriti julge ning tragi oli, naksas paar korda isegi tädi käest suutäie ja põgenes siis nokk õieli ja kogu kanakari ahnelt kannul vaiksesse paika oma saaki nosima.
Pisi-Kalju oli kõige rõõmsam, ta ei istunud minutitki paigal, vaid rändas ühe juurest teise juurde ja vadistas oma pudikeelt.
