Proosa muuda

  • "Ma lähen alla," mõtles Georg oma toas. "Mida ma siit ülalt õige lootsin leida? Milleks olen ma üksi? Milleks mul on vaja end piinata lukustatud ukse taga selles sinikollases punkris, mille põrand on kaetud käsitsi kootud vaipadega, punkris, kus on nikkelveekraanid ja peegel, mis niisama halastamatult kui pimeduski sunnib sind tegema vaid ainult üht: vaatlema iseennast." (lk 295-296)