Mõnes mõttes on võitlusRakvere pärast omamoodi aadlike ajaviide, mäng, rüütliturniir elu ja surma peale kahe mõjuvõimsa feodaali vahel. Kõrgemas seltskonnas on kaugetest aegadest peale igavuse peletamiseks harrastatud niisuguseidki lõbusid. Klassikalises kirjanduses leidub küllalt palju näiteid naabermõisnike omavahelistest vaenutsemistest, mis saanud alguse mõnest tühiasjast ja arenenud aegapidi lausa kodusõjaks. Põhjuseks pole enamasti mitte niivõrd ahnus, saamahimu või põhimõttelised vastuolud, kui aristokraatlik igavus. "Rakvere romaani" härrastepaari võitlus on oma sotsiaalselt tähenduselt kindlasti sisukam kui tavaline provintsimõisnike ajaviitekemplemine. Siiski ei saa siingi kõrvale jätta rüütelliku (või kui soovite: sportliku) hasardi momenti: kes jääb peale, kes tuleb võitjaks? Võitlusvahendid on romaanis küll täiesti modernsed: vastase kahjustamiseks kasutatakse bürokraatliku võimuaparaadi telgitaguste kaudu iseenda, oma sugulasklanni ja tuttavate täit mõjuvõimu. (lk 6)
