Mall Jõgi

Mall Jõgi (ka Mall Kaevats; sündinud 16. juulil 1947 Tallinnas) on eesti kirjandusteadlane.

Mall Jõgi ja Henn-Kaarel Hellat, 2012.

Artiklid

• Kõik Jaan Krossi senised ajaloolised proosateosed on olnud isikukesksed — kirjanikku on huvitanud peamiselt erandisiksuse tegutsemisvõimalused ja käitumisstrateegia, oma vaimse sõltumatuse säilitamine, rahva jaoks või tulevikuvaates oluliste eesmärkide realiseerimine enamasti ebasoodsates või lausa vaenulikes oludes. Asja on teinud põnevamaks seegi, et nimepidi on need tegelased olnud meile enamasti tuntud — oma loominguga või tegutsemistega ajalootandril. (lk 6)
• Aga mis sellest, maailma vägevate omavahelistest suhetest, sealhulgas ka solvumistest alguse saanud tegutsemisimpulsid on ajaloos võib-olla sagedamini, kui arvame, olulist rolli mänginud, sealhulgas mõnikord progressiivsetki. Miks ei võiks neil olla oma osa ka Rakvere linna käekäigus? (lk 6)
• Mõnes mõttes on võitlus Rakvere pärast omamoodi aadlike ajaviide, mäng, rüütliturniir elu ja surma peale kahe mõjuvõimsa feodaali vahel. Kõrgemas seltskonnas on kaugetest aegadest peale igavuse peletamiseks harrastatud niisuguseidki lõbusid. Klassikalises kirjanduses leidub küllalt palju näiteid naabermõisnike omavahelistest vaenutsemistest, mis saanud alguse mõnest tühiasjast ja arenenud aegapidi lausa kodusõjaks. Põhjuseks pole enamasti mitte niivõrd ahnus, saamahimu või põhimõttelised vastuolud, kui aristokraatlik igavus. "Rakvere romaani" härrastepaari võitlus on oma sotsiaalselt tähenduselt kindlasti sisukam kui tavaline provintsimõisnike ajaviitekemplemine. Siiski ei saa siingi kõrvale jätta rüütelliku (või kui soovite: sportliku) hasardi momenti: kes jääb peale, kes tuleb võitjaks? Võitlusvahendid on romaanis küll täiesti modernsed: vastase kahjustamiseks kasutatakse bürokraatliku võimuaparaadi telgitaguste kaudu iseenda, oma sugulasklanni ja tuttavate täit mõjuvõimu. (lk 6)
• Väike Rakvere, kuigi suures impeeriumis tõepoolest tühine kohake, tõepoolest kirbuküla, on mitmesugustel põhjustel saanud keisririigi mõjuvõimsate isikute huviobjektiks, omamoodi mängukanniks, armumängu halastamatu järelmängu tallermaaks. (lk 6)
• Ja kui tähendusrikas on Impeeriumi Dirigeeriva Senati Kolmanda Departemangu esimehe krahv Fermori tüdinud repliik, millega ta katkestab Berend Falcki katse endale asju selgeks teha: "Kui me oleme otsustanud otsustada — siis on tähtsusetu, mis selles asjas kirjutatakse" (lk. 161). Nii et tsentraliseeritud ainuvõimul põhinevas ühiskonnas võivad olla küll seadused ja bürokraatia, kes peab jälgima seaduste täitmist, kuid sisuliselt otsustavad asju ikkagi üksikud mõjuvõimsad isikud, astudes suurejooneliselt üle mõlemast. Ja kui sel viisil tehtud otsustest juhtub mõni õiglane olema, siis on see küll üks juhtum tuhandest, lihtsalt pime juhus. (lk 7)
• Väliselt on asja huvitav ja mõnes mõttes ka koomiline külg selles, kuivõrd vajab kõige ebaõiglasem ja omavolilisem võim näiliselt erapooletu otsustamise dekoratsioone: kõik need kantseleid, kolleegiumid ja departemangud, kus näiliselt usinasti hommikust õhtuni töötavad väikesed ja suured ametnikud. (lk 7)
• Et jutt korraks ka vene kirjandusele läks, siis viis Krossi tegelaste (aga ka paljude eelmistel sajanditel elanud ja olnud inimeste) lootus pealinna kõrgetest sfääridest lõppude lõpuks siiski õiglust leida mõtte nende lootuste olemuslikule provintslikkusele. Tõepoolest, kas oli Puškinil, Gogolil või Herzenil mingeid illusioone impeeriumi kõrgeimate võimukandjate õiglusmeele suhtes? Ometi tundsid nad neist paljusid isiklikult, olid neile oma seltskondlikult positsioonilt võrdlemisi lähedased. Ei, lihtsameelsed lootused, et "õige" isake-tsaar on elus ja vale troonil rahvast julmalt rõhumas, puhkesid ikkagi äärealade lihtinimeste hulgas. Samuti kui see, et tsaar, kes on kaugel, ei tea midagi oma alamate viletsast elust ja teda tuleb sellest informeerida (mida Eestis üritati teha palvekirjadega) või hoopis minna üle "keisri usku". (lk 7)
• Rakverelaste võitlus pani mõtlema ka võimu ja ajaloolise tõe vahekorrale. Võitlus linnaõiguste eest, oma igati seaduslikke taotlusi lisaks veel rohkete ajalooliste dokumentidega põhjendades, tundub juba põhimõtteliselt lootusetu, sest uus võim ei tunnista vana õigust, ei saagi seda tunnistada. Võimuvahetuste ja sõdimiste mõte sageli selles ongi, et uute isandate jaoks privileege sisse seada, selleks tuleb aga vana enamasti ignoreerida või endised normid lausa hävitada. (lk 7)
• Berend Falckil on meile vahendada liiga palju teiste inimeste saladusi, et tema enda isik kuidagi huvitavaks võiks kujuneda. Sellepärast mõjub igavalt ka tema pikale veninud armulugu Maadega ja selle sõna otseses mõttes kaua oodatud happy end. Rakvere romaan lõppes minu jaoks seal, kus otsustati linna saatus. Järgnev Maade lahkuminek oma mehest, tõelise armastuse võidulepääs ja idülliline perekonnaelu tundub kuidagi üleliigsena. Nähtavasti just seepärast, et Berend Falcki enda probleemid ei olnud varasema tegevuse vältel sedavõrd oluliseks kujunenud, et rohkem huvi äratada. (lk 7)
  • Mall Jõgi, "Võitlus Rakvere pärast", Sirp ja Vasar, 4. märts 1983, lk 6-7 (arvustus Jaan Krossi teosele "Rakvere romaan", 1982)

"Ajaloo ja argipäeva ees"

Tsitaadid väljaandest: Mall Jõgi, "Ajaloo ja argipäeva ees", 2008.

• Mäletamise juurde kuulub ka unustamine. On asjad, mida me mäletame, ja väga palju seda, mille oleme unustanud. Kunagi kütkestas mind üks raamatunäitus - "Unustatud kirjanikke". Paljud sel ammusel näitusel eksponeeritud kirjanikud ei tundunudki tol ajal nii väga unustatutena. Praeguseks oleme unustanud hoopis rohkem oma kaugema ja ka lähema mineviku kirjandusest. Oleme nagu tahtnud teatud asju oma mälust kustutada. Muidugi on paljud raamatud ka seda väärt, et neid mitte meeles kanda, paljud eludetailid samuti. (lk 7, "Saateks")
• Siiski pean Aadu Hinti üheks eesti olulistest romaanikirjanikest. Paraku kahjustas tema loomingut eriti viiekümnendatel aastatel autori konjunktuursus, vastutulek võimulolijate soovidele. Samas on ta loonud meeldejäävaid karaktereid ja elupilte rannarahva elust, püüdnud mõnikord midagi ära öelda ka olude kiuste, ridade vahelt. Aga see ridadevaheline tekst ei kõneta muidugi enam üldse tänapäeva lugejat. Hindi elu lõpul kirjutatud "Oma saar" - raamat eesti esimestest, 1905. aasta poliitilistest pagulastest - on omamoodi "Tuulise ranna" epiloog. Tänane lugeja, kes seda raamatut loeb, ei aimagi, kui ketserlik oli nõukaajal poliitilise paguluse teema. (lk 7-8, "Saateks")
• Lugejana on mulle olnud oluline ka raamatute stiil, keel - kuidas kirjanik kirjutab. Kirjandusliku keele vaesemaks ja lamedamaks muutumine teeb muret, sest sõna ja lause taga on ka mõtlemise ja maailmatajumise kultuur. (lk 8, "Saateks")
• Kui oli juba juttu unustatud kirjandusest - mulle tundub, et meie kirjastajad on ära unustanud Mats Traadi romaani "Üksi rändan", Nõukogude tsensor kärpis raamatut halastamatult tervelt nelja autoripoogna võrra, kuid praeguseni ei ole teos tervikuna ilmunud. Me ei tea ka 23 aastat pärast romaani esimese ja seni ainsa trüki ilmumist, millest Mats Traat oma raamatus tegelikult kirjutas. (lk 8-9, "Saateks")

• Praegu tunnistavad mitmed märgid kirjanduses endas ja muidugi ka üldisemas ajavaimus, et nähtavasti oleme taas jõudnud niisugusesse seisu, kus on tasapisi hakatud tüdinema nüüdisinimese viimse piirini venitatud ahistustest elukaoses, milles absurd, mosaiiksus ja tunnetusvõimetus on ülendatud iseväärtusteks, nagu vahepealsed moesuunad seda sisendasid. Ka tõsine ajalooline romaan oma teistmoodi terviklikuma elunägemisega on ehk sellegi tõttu jälle au sisse tõusmas. Tänane inimene ei otsi raamatust enam mitte niivõrd elu absurdimüsteeriumi kinnitust kui pigem rohtu selle vastu: kuidas ühendada meie kildudeks mõranenud maailm taas tervikuks? Mitte ainult tõde praeguse hetke kohta, vaid mingit suuremat, ajale vastu pidanud tõde inimesest, tema maast ja rahvast, aga ka olemise probleemidest laiemas mõttes, läbi aegade. (lk 13, "Jaan Kross Maarjamaa kroonikuna")
• Ajaloolise kirjanduse harrastamine ei tähenda muidugi pagemist minevikku oma aja probleemide eest, vaid kõigepealt teistsugust elutunnetust, teistmoodi maailmanägemist, kui on vahetust kaasajast kirjutaval autoril, Ajaloolised tegelased kirjanduses on enamasti omamoodi arhetüübid, monumentaalsed isiksused, suured oma puudustes ja headustes. (lk 13-14, "Jaan Kross Maarjamaa kroonikuna")
• Ajaloolistel ainetel kirjutajat, kui viimane pole just tuim faktograaf, juhuslikult kirjandusse sattunud inimene või lihtsalt põnevuskirjanik, huvitavad omamoodi ürgkonfliktid, ürgprobleemid, mis on puhastatud päevakajalisest pudi-padist. Et kirjutada pisiasjadest, igapäevaelu olmemuredest, selleks oleks sukeldumine ajalukku liiga vaevarikas. (lk 14, "Jaan Kross Maarjamaa kroonikuna")