Rahvakalender

ProosaRedigeeri

  • Kiirele õpetas ta [Toots] peale selle veel konnasilmarohtu: võtku pärast piksevihma aukliku kivi peale kogunenud vett, määrigu jalgu, küll siis konnasilmad kaduda jalamaid, nagu poleks neid kunagi olnud. Kui Kiir küsis, et kust ta talvel piksevihma pidi võtma, siis arvas Toots, et kaugel see suvigi enam ära ei ole, et jõulust kuus nädalat küünlapäeva, küünlast kolm vastlapäeva, vastlast nädal palvepäeva, palvest kolm maarjapäeva, maarjast neli jüripäeva, aga peale jüripäeva võivat iga päev pikne tulla nii mis särtsub.
    • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 119