Penttit on üldse raske mingis kindlas ametis ette kujutada, parlamendis veelgi raskem, kuigi ta sinna omal tahtel kandideeris.
Koolipõlves oli ta olnud linnahallis uksehoidja. See sobis talle, sest ta võis suure osa ajast puuris istuda ja lugeda. Aga kui Pentti Holappa sokutas ta noore mehena reklaamiagentuuri, kust ise lahkumas oli, kestis töösuhe täpselt ühe päeva. Pentti oli riidehoius tähele pannud, kui vilets oli tema mantel kõikide teiste mantlite kõrval. Järgmisel päeval ta enam ei tulnud. Nii ta igatahes ise rääkis, tema oli Gogolit lugenud mees. (lk 106)
