Proosa muuda

  • Francisel endalgi lubati veidi retušeerimistööd teha ja ta tahtis kõigest hingest ilustada portreid kõõrdsilmadega, muhkudega ja inetute kortsudega. Seda ei tohtinud teha, kord aga, kui vanaisa hetkeks välja läks, õnnestus Frankil isa Devlini üks esihammas teravamaks ihuda, ning see väljendas tema meelest isa Devlini olemust paremini kui kohendamata tõde. Kas vanaisa tehtut märkas, jäi Francisel teadmata. Vanaisa aga märkas tõepoolest, ent vimkamehevaim, millele ta kuigi tihti voli anda ei võinud, ja uhkus tütrepoja psühholoogilise pilguteravuse üle sundisid teda rahulikuks jääma, ja ta ilmutas õgvendatud pildi.
Isa Devlin ei taibanud iial, miks pilt selline oli, ja ehkki peeglissevahtimine ja keelega katsumine kinnitasid, et tema silmahammas pole nagu vampiiril, kuulus ta sellesse lihtsameelsete inimlaste seltsi, kelle arvates fotoaparaat ei või valetada, pealegi ei tahtnud ta Senaatorit arvustada. (lk 96-97)